Hea on jalutada mööda mereranda, kaasas märkmik ja pliiatsid. Vaadata, hingata sisse soolast mereõhku ja mõtelda. Mõelda sellest, mis on minu kõrval…
Minu ümber ei ole midagi püsivat, sest kõik on siin pidevas muutumises. Mere rand on nagu tohutu energiaallikas, mis täidab mind jõu ja loomeenergiaga. Ma olen üheaegselt üllatunud ning rõõmus hingates sisse rändrahnude, mere ja kaldapuude vapustavat lõhna ja pilt, mis minus tekib, on nagu isikliku emotsiooni väljahingamine sellest, mida ma näen.
Ma loobun teadlikult nähtu täielikust usaldusväärtusest, mis võib muutuda kohati üleliigseks või isegi häirivaks, aga samas juhib minu tähelepanu nähtava varjatud ilule…
