„Ainult andekusest ei piisa, peate olema ka ungarlane.” Need sõnad pärinevad vast kõige kuulsama Ungari päritolu fotograafi – Robert Capa suust. Kuigi fotolegend mõtles neid sõnu naljana, on selle taga peidus omajagu tõde. Eriti, kui räägime kahekümnenda sajandi esimese poole fotograafiast maailmas. 1931. aastal ilmunud ajakirja Modern Photography koostatud valikus „Maailma sada parimat fotot” oli Ungarist kaheksa nime, mis on rohkem kui ühestki teisest rahvusest.
Legendaarse Magnumi fotoagentuuri idee autor ja kaasasutaja Robert Capa (1913–1954) töid on Telliskivi Loomelinnakus asuvas Dokfoto Keskuse näitusel rohkem kui teiste meistrite teoseid. Ühelt poolt on põhjuseks fakt, et fotokeskusele nime andnud Juhan Kuusi jaoks oli just Robert Capa üks tähtsamaid eeskujusid. Juhan ei väsinud kordamast Capa vast kuulsaimat tsitaati: „Kui su pildid pole piisavalt head, ei ole sa piisavalt lähedal.“ Teiseks Capa esiletõstmise põhjuseks on see, et just Capa näitas fotodel sõda nii lähedalt nagu keegi teine ei olnud seda varem teinud. Seetõttu võib öelda, et kaasaegsele konflikti-ja sõjafotograafiale pani aluse just tema.
Capa otsekohest ja ajakirjandusliku fotoreportaaži stiili tasakaalustavad näitusel teised neli autorit. Brassaïst (1899–1984) kujunes Pariisi ööelu jäädvustades Prantsusmaa metropoli 1930. aastate öökultuuri tuntuim fotograaf. Tihti võis teda kohata kohvikutes ja nende tagaruumides, aga ka tänavavalguses või tühjadel tänavatel vaateid jäädvustamas. André Kertész (1894–1985) pildistas vastupidiselt Brassaïle Pariisi päevavalguses. Tema oli Ungari fotograafidest suurim luuletaja. Ta jäädvustas unustamatuid ja intiimseid pilte armastajatest, kuid tabas ka liikuvate rahvahulkade dünaamikat.
Moholy-Nagy (1895–1946) on disainiuuendajana sama hinnatud kui fotograafina. Tema oli viiest Ungari meistrist kõige teoreetilisemalt orienteeritud visionäär ja fotograafiliselt katsetavam autor. Põhjuseta ei peeta teda ka uue meedia pioneeriks, kes asutas ka Chicagos omanimelise disainikooli ning täna kannab Ungaris tema nime kunsti- ja disainiülikool (MOME).
On tähelepanuväärne, et kõik viis fotograafi jõudsid ühel hetkel oma elus Ameerika Ühendriikidesse. Esimeste USAs randunute hulgas oli Ungaris spordifotograafina alustanud Martin Munkácsi (1898–1963), kelle loov ja uudne stiil leidis publiku kuulsas moeajakirjas Harper’s Bazaar. Vähesed teavad, et Henri Cartier-Bresson sai oma otsustava hetke (The Decisive Moment) lähenemisele tõuke just Munkácsilt. „1932. aastal nägin Martin Munkácsi kolme mustanahalise poisi fotot /…/ ja järsku ma mõistsin, et foto võib saavutada igavikulisuse just tänu tabatud hetkele,” rääkis Cartier-Bresson.
Dokfoto Keskuses avatud näitusega püüame paotada ust Ungari fotofenomeni osaliste juurde ja panna meie fotoringkondi mõtlema, mis on see miski, mis võiks viia Eesti fotograafia maailma suurele areenile, nagu see juhtus eelmise sajandi esimeses pooles meie hõimurahva esindajatega.
Näitusega kaasneb hariv ja meelelahutuslik publikuprogramm. Jälgige infot.
Näituse kuraatorid: Kristel Laur ja Toomas Järvet, Dokfoto Keskus
Näituse komissar: Péter Baki, Ungari Fotomuuseum
Näituse komissar: Péter Baki, Ungari Fotomuuseum
Näituse toetajad: Liszti Instituut – Tallinn Ungari Kultuuri Keskus, Ameerika Ühendriikide saatkond Tallinnas, Eesti Kultuurkapital, Taevas Ogilvy, Joon, Ajar Stuudiod, Tikkurila, Telliskivi Loomelinnak, Hektor Container Hotel
