Järjest enam leiame end küsimas, kas tõesti on juba uus nädal, uus esmaspäev, uus reede, uus pühapäev. Päevad on täidetud kõiksugu infoga ja info jälgimise vajaduse survega. Millal on aga aeg iseendale, millal on hetk, kui end kõigest välja lülitada ja päriselt hinnata momenti, milles parasjagu oleme?
Otsisime neile küsimustele vastuseid Saaremaal Okapi galerii loomemajas maikuus veedetud residentuuris. Hindasime elu andva valguse kaunidust ruumis
ja looduses ning jälgisime eluringluse lõputut kulgu. Süvenesime ühe aja maha võtmist pakkuva tehnika – tsüanotüüpia – ja selle eeltingimuse – valguse – olemusse.
Kevadiselt värskes looduses liikumine pakub rikkalikult võimalusi panna tähele elu tärkamist enda ümber – pungade praksumine järjest tihedamalt rohelusest pakatavas metsas, munakoored teepervel ja alusmetsa pooleldi uute väikeste taimede, pooleldi eelmise aasta risuga täidetud maastikul, rohke linnulaul, kõiksugu värvilised ja sulelised linnud ning kevadiselt askeldavad loomad, kes kalpsavad metsateel. Kõige selle ellu ärkamise ja elurikkuse õitsengu keskel on aga tunnistused surmast ja lagunemisest – üldisest maastikust eredalt silmatorkavad linnu- ja loomaluud, valged, pruunid ja värvikirevad, suuremad ja
väiksemad suled ja korjused. Ning muidugi munakollasest tilkuvad munakoored, mille puhul on ilmselge, et keegi on elu alguse karmilt ja konkreetselt lõpetanud. Mida kauem end seesuguse looduse rüppe anda, seda enam on tunda, kuidas säärane elu kulgemise rütm tulvil janust ärkamist kõrvutatuna kurbliku kuid paratamatu lagunemise ja surmaga pakub rahu ja lohutust ning võimaldab üle pika linnas veedetud aja pisut hingata ning oma igapäeva üle
järele mõelda. Seesugune oli näituse algimpulss. Kevadine tärkamine on nüüdseks aga maabunud sügiseseks lagunemiseks, looduse rahunemiseks. Päevade pikenemise asemel näeme valgust järjest vähem. Looduse tärkamise asemel langevad ja lagunevad lehed ja raaguvad puud. Pikka aega kestnud loomeprotsess on jõudnud kevadisest ideede ärkamise avarusest sügisesse pingestatud konkretiseerumisse.
Näitusel „Igapäeva väike elu“ on püütud elu kulgemist eelkõige tsüanotüüpia tehnikas paberitele, keraamilistele plaatidele, klaasidele ja kangale valmistatud fotode ja fotogrammidega esile tuua. Materjalivalikud peegeldavad kunstnike residentuuris veedetud igapäeva – selles peitus keraamiliste plaatidega kaetud lagunevaid seinu, katkiseid ja terveid aknaklaase, paberitel ja linikutel valminud fotogramme.
Galeriis nähtav looming pakub võimalust süveneda mõtisklusse inimese igapäeva olemusest.
Selles on planeerimist, ootusi, värskust, enda võimete kõrghetkel lainetamist, aga ka ootamatust, muret, väsimust. Ses peitub nii rõõm lähedastest inimestest kui samuti mure nende pärast. Tahte, soovide ja ootuste sünd ning jaksu, süvenemisvõime, ideede surm.
Ave Palm on mitme meediumi vahel orienteeruv visuaalkunstnik, kes ammutab
inspiratsiooni looduse rohkem või vähem abstraktseist ja obskuurseist nähtustest, igapäeva iseärasustest ning varemete poeesiast. 2022. aasta sügisel ilmus fotokunsti looming ajakirjas.
Kahekesi sai läbitud residentuur Okapi galerii INSPIRA loometalus Saaremaal.
Tsüanotüüpiatehnikaga tegelemist kajastati 2023. aasta sügisel kultuurisaates OP ning 2024. aasta alguses tuleb koos Helle Lyga tsüanotüüpia näitus Telliskivi väligaleriis.
Helle Ly Tomberg on õppinud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. On tudeerinud ka eesti kirjandust ja kunstiajalugu. Loomingus huvitub igapäevaelu poeesiast ja kaootilisusest. Uurib oma teostes foto, video ja teksti abil isikliku narratiivi loomist, looduse ja tehnoloogilise ühendumist ja vanast uue loomist, olgu see ühendumine siis kas materjali-, idee- või meediumipõhine. Viimastel aastatel on osalenud mitmetel näitustel üle Eesti ja
tegelenud peamiselt kirjutamise ja fotograafiaga. Alates 2022 aastast on suurenenud huvi tsüanotüüpia tehnika vastu, mis väljendus mitmes näituseprojketis.
