Näitusel tõuseb keskseks teemaks võõrandumine ja inimeste vaheliste sideme puudumine. „Õrnad kujud uitavad eksinult, otsides kontakti, kuid jäävad võõraks – nii suhetes üksteisega, iseendaga ja loodusega kui ka purustava bürokraatiamasinaga,“ kirjeldab Markku Hakala näitust.
„Sõnumit võib tõlgendada ka ühiskonnakriitilisena. Hiidenkirnu tekib siis, kui sulamisveed ja jäämassid voolavad edasi ning kivi jää nende teele toppama, uuristades endale vangla aluspõhjakivisse. Tsivilisatsioonina oleme olukorras, kus peame leidma tee välja oma august,“ kirjeldab Markku Hakala.
Tampere Majas neljapäeval avatav näitus ja kolmapäeval Tartu Elektriteatris linastuv film moodustavad ühtse terviku, kuid toimivad ka iseseisvate teostena. Kunstnikupaari Hakala ja Käki loodud teose „Hiigkase pada”, mis asub filmi ja kunstifoto piirimail, töötati välja aastatel 2017–2023. See esitati rahvusvaheliselt debüütfilmide võistlussarjas Tallinna filmifestivalil (PÖFF 2023), valiti parimaks debüütteoseks Gironas 2024 ja pälvis muu hulgas filmikunsti auhinna maailma suurimal fotomessil Sharjahis (Xposure 2025).
Ylöjärvelt pärit kunstnikupaar Hakala ja Käki tulevad nii kunsti- kui filmimaailmast väljastpoolt. Mari Käki (snd 1973) on õppinud kirjandusteadust ja naisuuringuid. Markku Hakala (snd 1975) on liikunud kunstnikuks saades kasvuyrityttejast ja infoteaduste teadlasest. Tema jaoks on kunst ja filosoofia ainsad võimalused eksisteerida tänapäeva maailmas.
