Alates ERKi lõpetamisest 1986 on Jelle materjaliks olnud raud. Vaheldust on leidunud ta mastaabis, teemades ja maneerides. Ehetest monumentaalsete vormideni ning abstraktsetest rütmi-, mustri- ja faktuurimängudest figuraalse kunstini. Skulptuuride tegemise põhiline motiiv on olnud oma tuju korras hoida, lootuses, et ehk mõjub see ka vaatajatele kuidagi ergastavalt või meeleolu parandavalt.
Kunstikriitik Kerttu Soans on Jelle loomingut iseloomustanud: „Tema sepised kuuluvad orgaaniliselt meie tänapäeva ellu, me kõnnime neist mööda (väravad), teeme neisse tule (kaminad), lülitame nad põlema (valgustid), kinnitame rinda (ehted). Jelle töödes iseenesest pole midagi mõistatuslikku, pole seal peidetud märke ega salapäraseid kujundeid. Tal on erialast kogemust 30 aastat, 18 aastat olnud Kunstiakadeemia disainiosakonna dotsent.“
Jelle teoseid avalikus ruumis on mitmel pool Eestis – väravad Riigikogu siseõuel (2000), väravad Stenbocki Majale (2001), Viljandi Pärimusmuusika Keskuse väravad (2008) jpm. Viimane suurem monumentaalne töö oli 2020 juunis valminud nelja meetri kõrgune skulptuur “Äratus” Nõmmel Torni tänaval.
2020. aastal pälvis Heigo Jelle Eesti Metallikunstnike Liidu Ede Kurreli preemia aktiivse tegevuse ja jätkuva loomingulise värskuse eest.
Jelle on Eesti Metallikunstnike Liidu liige ja Eesti Seppade Ühenduse liige.
Viimane näitus Saaremaal oli tal Kuressaare linnuses 2018. aastal.
