Hanna Råst: „Ma käisin lapsepõlvekodu keldris, kust leidsin kasti oma algkooliaegsete vihikutega. Neid sirvides panin tähele, et sel ajal nimetati globaalset soojenemist kasvuhooneefektiks. Kliimakriisi üle on aktiivselt arutletud alates 1960. aastatest, kuid tähelepanekud Maa soojenemise kohta pärinevad juba 19. sajandi lõpust. Kliimamuutused on olnud järjepidevalt tähelepanu all, kuid terendav silmnähtav oht on tundunud alati kuuluvat tulevikku.
Tegelikkuses on aga meid ees ootavate ohtude mõistmiseks oluline uurida nende juuri minevikus ja seoseid tulevikuga, sest ükski nähtus ei teki vaakumis. Enne COVID-19 pandeemia puhkemist 2020. aastal olid teadlased aastaid hoiatanud zoonoossete haiguste riski eest. Sõjad ja genotsiid, nii lähedal kui kaugel, ei puhkenud 2022. või 2023. aastal, vaid on osa ajaloolise rõhumise tagajärjel tekkinud sündmuste jadast. Kuigi ohtusid on sageli ette ennustatud, jääme nende suhtes pimedaks just siis, kui kiire tegutsemine on eluliselt vajalik.
Näitusel „Nõrgad signaalid“ uurin, kuidas olla valmis globaalseks ebastabiilsuseks ja leida pelgupaika maailmas, mida iseloomustavad sõjad, majanduslik turbulents ja kliimakriis. Need probleemid on tihedalt põimunud, kandes ebakindluse ja ohu varje nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Oma teostes lähtun mälestustest, kaitse- ja põgenemis-strateegiatest, mille olen enda jaoks vaimselt loonud. Näituse pealkiri viitab ka tuleviku-uuringutes ja korporatiivmaailmas kasutatavale mõistele, mis tähistab sündmust või nähtust, mida võib pidada muutuse esimeseks indikaatoriks.
Nõrk signaal on varajane teave või muutuse esimene sümptom. Tulevik ei ole „nähtav“, kuid see võib avalduda mitmel viisil, mille abil saame õppida paremini ennustama võimalikke muutusi. Nõrk signaal viitab sageli millelegi ootamatule, mis seab kahtluse alla senised uskumused, kuid mõnikord võib ka teadaolev võtta ettenägematuid suundi. Hoolikalt kavandatud sündmused, nähtused või uuendused võivad kätkeda endas potentsiaali avaldada märksa ulatuslikumat mõju kui algselt prognoositud.
Näituse fookuses on turvalisuse ja ohu temaatika, mida käsitletakse liikuva pildi, objektipõhiste tööde ja joonistuste kaudu. Ma ei esita teostes lahendusi, vaid need toimivad pigem indikaatoritena – neis leidub nõrku signaale, mida tähelepanelik vaataja saab avastada ja tõlgendada, et tabada tuleviku võimalikke sagedusi.“
Hanna Råst on Helsingis tegutsev visuaalkunstnik, kelle looming keskendub mälestuste, trauma ja kaduvuse teemadele, põimides arheoloogia, ökoloogia ja psühholoogia vaatenurki. Råst töötab kaamerapõhiste meediumite, skulptuuri ning tekstipõhise kunsti valdkonnas. Tema teosed saavad sageli alguse arhiivimaterjalidest – fotodest, leitud objektidest, ajaloolistest paikadest või narratiividest, mille kaudu ta uurib mineviku mõju tulevikule. „Nõrgad signaalid“ on Råsti esimene isiknäitus Tallinnas. Kunstniku loomingulist tegevust toetab aastatel 2025–2026 Kone Fond.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
