“Arhiivi” motiivi ei peaks siin tõlgendama formaalselt, vaid pigem kui end alles avava metodoloogiana, millest saavad alguse lõputud võimalused. Sama põhimõte on aluseks ka loovuurimusele ja on käesoleva näituse kontseptsiooni ja struktuuri käivitajaks.
Cacciutolo töötab piirialadega, mis avalduvad meie elus ja selles, kuidas me neid alasid isiklikult tajume. Piirialade all on mõeldud materiaalseid või mittemateriaalseid kohti või ruume, mis on kahe oleku – ruumi ja aja – vaheline lävepakk või üleminekuhetk. Neid iseloomustab mitmetähenduslikkus ja nad avalduvad ideaalselt plastilise ja kohanduva elemendina. Need võivad olla nii reaalsed kui ka fiktiivsed paigad, mis on muudetavad ja piiritletavad – nagu näiteks isiklik ja kollektiivne mälu.
Mis see kollektiivne mälu lõppude lõpuks muud on kui üks hiiglaslik intiimsete mälestuste mosaiik? Mõistagi on mõned neist ilmselt varjatumad kui teised, aga nende kõigi ühine eesmärk ühel või teisel viisil on kollektiivse mälu moodustamine. Näitus on üks kunstniku poolt valitud avaldumisviis võimalikest, isikliku mäluga seotud sünteesidest, mis oma teel tõe poole muutub samaaegselt ka kollektiivseks. Seega segunevad omavahel orgaaniline ja kunstlik, tekib segadus ning tulemus muudab vääramatult oma kuju. See on dekonstrueeritud ja uuesti kokku pandud tõde. Vaataja saab intuitiivselt oma kogemuse proovile panna nuhutades vaid ninaga õhku ja iga liigutust mõõtes, liikudes samas iseenda tõe poole. Selles peitub selle kunstilise misanstseeni jõud. Misanstseen on mõistena kahemõtteline: see võib tähendada nii kunstiteose näitusepinnal näitamise reaalset akti kui ka fiktiivseid akte, milles sisaldub vale. Mälu toimib tihti samal põhimõttel ning kunst, mis on jõuline ja filtreerimata, jälitab iseenda füsiognoomiat, vahet tegemata, on see vale või praktiline, dramaatiline või enesega rahulolev akt: See oli kunagi nii.
Giulia Cacciuttolo elab ja töötab Londonis. Ta on õppinud maalikunsti (BA) Rooma Kaunite
Kunstide Akadeemias ja kaitsnud kaks magistrikraadi – ühe maalikunsti alal Wimbledoni
Kunstikolledžis (Londoni Kunstiülikool) ja kaunite kunstide alal Central Saint Martinsi Kolledžis (Londoni Kunstiülikool). Cacciuttolo uurib oma kunstnikupraktikas mälu, keskendudes sealjuures nüüdisaegstele arhiividele ja arhiveerimisviisidele. Kunstnik püüab vastuseid leida küsimusele, mis on mälu ning mineviku roll meie kui üksikisikute kui ka ühiskonna jaoks ning mida tähendab pärimuse mõiste tänases kontekstis. Viimasel ajal köidavad teda mälu, ruumi ja maastiku vahelised füüsilised suhted, millesse kunstnik suhtub kui arhiivi või ajalugude ja kogukondade mälestuste kihistustusse. Samuti huvitub ta hetkel nii teoreetilises kui materiaalses mõttes maastike piiri- või/ja äärealadest ning üleminekumomentidest. Cacciuttolo uurimust on alati toetanud tugev tehniline ning visuaalne kunstnikupraktika ning ta rakendab erinevaid trükitehnikaid taolistele materjalidele nagu lateks, siid ja vaha. Samuti kasutab ta oma töös analoogfotograafia vahendeid ning erinevaid valutehnikaid. Näituse kuraatorid: Osservatorio Futura (Francesca Disconzi ja Federico Palumbo)
