PallasFoto on kindlal veendumusel, et tänapäeva Pallast – Pallas 2.0 tuleb otsida just fotograafiast. Aega ürg-Pallasest on möödunud tervelt 100 aastat ja kunstimaastikul on juba kolmandat kümnendit domineerimas foto. Selles meediumis tehakse kõige vaimukamaid, meeldejäävamaid ja pöördelisemaid töid ning fotograafias pole märgata mingeid „väsimuse“ tunnuseid. Teisteks olulisteks kunstimeediumideks Pallases on veel skulptuur/ installatsioon ja elektrooniline kunst.
Tänases Pallase fotograafiakoolkonnas joonistuvad välja eeskätt järgmised teemad/ pingeväljad:
Poliitika
Praegusel perioodil ei saa poliitikast mööda vaadata ükski teos ega näitus, sest sotsiaalne taust ja selles toimuv lausa kisub kõike muud poliitiliseks muutuma. Pallases on poliitikat ja kunsti alati peetud ühe puu eri harudeks – seekordsel näitusel aga on kõige eksplitsiitsem töö kunstikriitiku/ meie õppejõu Kaisa Eiche teos „Ma ei kasvata oma poega sõja jaoks!“. See autograafiline kaksikportree on ühtaegu nii elegantne (hingelambikesed mõlemal figuuril) ja privaatne kui ka kiiret kontekstualiseeringut lubav teos, millele võib ennustada ajaloos pikka iga.
Mälu
Mälusalvestised on nüüdseks juba iidne ja muutumatu teema. On vaieldamatu, et pildid aitavad mäletada – isegi siis kui nad seda mäletamist oma keelde deformeerivad. Kui see nii ei oleks, siis ei hävitataks arhiive ega kustutataks mälestusi – seda eriti võimustruktuuride poolt. Muusiku ja kunstniku Alan Proosa legendaarne installatsioon „Mälestuste Register“ (2006) räägib lihtsalt-tundlikult mälu ilmumisest ja hääbumisest vanade fotode kaudu; Pille Paalami lõikavalt valus ja tundlik fotofilm „Positiiv“ on saanud eesti pildiajaloo klassikaks fotodega küüditatutest ning lätlannast Pallase vilistlase/ õppejõu Diana Tamane „Emad ja tütred“ 4 põlvkonda/ „Mothers and Daughters“. 4 Generations. 2011 on muutunud lausa isikliku mälu teema embleemiks oma põlvkonnaülese koospildistamise rituaaliga.
Intriig
PallasFotos nagu heades kaasaegse kunsti koolkondades tavaks, pakuvad osad autorid pildilisi intriige. Olgu selleks siis „Postimehe“ fotograaf Sille Annuk, kes lahendab maastikužanri eeskätt lingvistiliselt, näidates kuidas geograafilised paigad/ kohad/ lookused kajastuvad riidefirmade nimedes. Või olgu intrigeerivaks näiteks veelgi lihtsam-löövam „Kalender“ Aili Paadilt-Marje Essensonilt-Liisi Siibakult, kus 90-kraadise ruumipöördega pannakse kahtluse alla isegi mõisted ülal-all-vasaku-paremal.
Tundlik tähistamine
Kui omaaegne matemaatiku taustaga Tõnu Tamm pildistas luupainajalikult lihtsa portree „Puu Naba“, siis tundus, et midagi nii diskreetset enam lisaks ei tule. Läks küll aega, lausa praeguste aastateni – ent Andrus Kannel, hariduselt ühtaegu fotograaf ja semiootik tuli välja oma ülimalt peenekoeliste „helimaastikega“, kus seisvate videopildiliste maastike tähenduskudedesse on omalaadselt impregneerunud helid. See, mida häältemaailm kuvandiga teha suuda, saab selgeks juba esimese audiovisuaali vaatamisel-kuulamisel ja tulemus on rohkem kui üllatav.
Fantaasiad ja sümbolid
Toomas Kalve näitab oma tuntud headuses klassikaks saanud (koos Hasso Krulliga teostatud) teost „Surnud lindude elust“, Vallo Kalamees kombib jätkuvalt „topograafiliste maastike“ hõrku teemat, Katrin Arrak (Adamson) aga avab teoses „Lapsepõlve lagi“ vaataja silmad sellele salajasele infole, mida me pilte vaadates ise neisse projitseerime. Näitusel on loomulikult ka rida täiesti uusi töid, mis on alles alustamas oma trajektoori kunstimaailmas (Rain Avarmaa, Luisa Vilo, Agnes Müürsepp jt).
Uued autorid/ uued tööd
2020. aastatel alustanud uustulnukad on juba üsna paljulubavad, ent veel kindlaks kujunemata väärtussüsteemideta. Kui Rain Avarmaa teeb oma suurejooneliste montaažidega Universal-stuudiote stiilis sci fi monumentaalteoseid, siis Agnes Müürsepp mängib oma töödes vana hea „otsustava hetke“ esteetikale ja atmosfääritabamisele ning Greete Altrof liigutavaile psühholoogilistele portreedele oma lähedastest. Noori tegijaid on Pallase koolkonnas veelgi – ja on enam kui kindel, et neist kuuleb taas peagi. Näitusel on esindatud ka nende välisriikidest pärit kunstnike töid, kes on Pallases kas pikemalt õppinud või selle kogunisti lõpetanud: Jelena Jakovlevič (HR), Diana Tamane (LV), Gael Denis (FR) jt.
Hortus Pallasfoto II näituse kureeris Prof. Peeter Linnap, kujundasid Toomas Kalve ja Vallo Kalamees.
Näitusel osalevad kunstnikud: Greete Altrof, Sille Annuk, Katrin Arrak, Rain Avarmaa, Kaisa Eiche, Sten Eltermaa, Marje Essenson, Anna Hints, Johan Huimerind, Tiit Joala, Vallo Kalamees, Toomas Kalve, Indrek Kangro, Andrus Kannel, Stina Kase, Elariin Kruusamägi, Tiit Lepp, Peeter Linnap, Kristjan Mõru, Alis Mäesalu, Agnes Müürsepp, Aili Paat, Liisi Peets, Taavi Piibemann, Alan Proosa, Ruudu Rahumaru, Liisi Siibak, Silver Sikk/ Donald Koppel, Diana Tamane (EE/ LV), Tõnu Tamm, Pillery Teesalu, Malev Too, Lilli Tölp, Luisa Vilo, Gael Denis (FR), Jelena Jakovlevič (HR).
