David Fathi näitus „Feedback loop“ on kunstniku mõtisklus kunsti autorsuse teemal. Küsimus kunstiteose autorsusest kerkis seoses fotograafia leiutamisega ning hiljem on kunstnikud ja filosoofid teema juurde korduvalt tagasi tulnud. Küsimus on taas päevakohane nüüd, mil meie ellu on saabunud tehisintellekt (AI).
Pärast Jumala surma (Friedrich Nietzsche) ja subjekti surma (Sigmund Freud) ilmus inimkonna intellektuaalsele kalmistule ka autor. „Autori surm“ on prantsuse strukturalistliku filosoofi Roland Barthes’i 1967. aastal ilmunud essee, kus kirjutaja käib välja idee, et kõik tekstid on iseseisvad ning neis ei tohiks tunnetada seotust autori isiksusega. Kui püüame võrdsustada kirjaniku isiksust tema loominguga, distantseerime end teksti subjektiivsest tajumisest. Essee käsitles küll kirjandusteoste autorsust, ent mõjutas ka kõiki teisi postmodernse kunsti valdkondi.
Esimest korda puutus Euroopa kunst autorsuse küsimusega kokku 1827. aastal pärast fotograafia leiutamist, mil Nicéphore Niépce jäädvustas foto „Vaade aknast Le Gras’s“. Foto salvestus pimekambris olevale bituumeniga kaetud metallplaadile ning inimkond nägi esimest korda kujutist ümbritsevast maailmast, mida ei olnud otseselt valmistanud inimkäsi. Alates sellest pidi fotograafia võitlema reaalsuse dokumenteerimise õiguse eest ning pikalt ei loetud fotograafiat kunstide hulka. Fotograafia olemuse teoreetikud ja uurijad suunasid aga inimesi vaatama fotograafiat kui iseseisvat kunstiliiki. Nad väitsid, et kunstniku jaoks on kaamera lihtsalt tööriist ning kunstniku tahe ja idee võivad muuta foto kunstiteoseks.
Kunstiteose autorsuse küsimus muutus kõige teravamaks 1917. aastal tänu kontseptuaalse kunsti eestvedajale Marcel Duchampile. Duchamp nimetas kunstniku tahet ja ideed absoluudiks ning lõikas täielikult läbi sideme autorsuse tunnustamise ja loomeprotsessi vahel. Ta valis tööstuslikult valmistatud esemed, mida nimetas readymade’ideks (ingl „valmisese“), näiteks pissuaar, jalgratta ratas, pudelihoidja jm, ning eksponeeris neid kunstigaleriides. Tööstuslikult toodetud esemed, millest lahutati praktiline funktsioon, said seega kunstilise staatuse ainuüksi kunstniku valikul. Puhta vormi ilu märkamine muutus otsekui objektiga kohtumiseks ning teose vaatajast sai kaasautor. Kunstiline väärtus nihkus objektilt ideele.
David Fathi uurib tehisintellekti loodud teoste autorsuse küsimust. Kunstnik sõnastab tehisintellekti algoritmile ülesande ning algoritm loob avalikult kättesaadavate piltide abil uusi pilte. Näitusel „Feedback loop“ töötab tehisintellekt visuaalselt ümber autorsuse kontseptsiooni ning loob pilte Niépce’i foto „Vaade aknast Le Gras’s“ ja Duchampi readymade-objektide põhjal. Aegadevahelisest dialoogist saab intellektuaalne mäng, mille reegleid alles kehtestatakse. Mõned väidavad, et kunstiteoseks on AI algoritm ise ning loodud teosed ei ole kunst, kuna nendes puudub kunstniku tahteväljendus. Kuid ka siin teeb kunstnik oma valiku: konkreetne algoritm ja ülesanne, konkreetsed pildid hulgaliste valikute seast.
Niisiis, kes on autor? Siiani uskusime autori olevat selle, kes loob vähemalt ideid ja tähendusi. AI ei ole veel täiesti uusi tähendusi loonud – uusi tähendusi loovad inimesed, kes genereerivad neid isiklikest eksistentsiaalsetest kogemustest. Tehisintellekt töötleb ideid ja kujutisi, mis on inimkultuuris juba olemas. Lisaks treenitakse tehisintellekti lõputult omaenda loodud piltidel, mille tulemusel moodustub tagasisideahel (ingl feedback loop)*. David Fathi kujutleb, et loodud pildid ekslevad masinates nagu kummitused – eksinud, ilma mõtete ja ideedeta: „Generatiivsetest kujutistest saab kummituste muuseum, fantoomide galerii. Külm masinavärk, mille on kureerinud meie enda olemasolev ettekujutus kunstist. Andmekogumites heljuvad minevikupiltide vaimud, mis mõjutavad ja tõmbavad [Gaussi] müra kadunud visuaalse maailma poole. Tardunud muuseumi kaja mõjutab pidevalt tulevikupilte. Valge kuup, valge muuseum. Domineerivad lääne spektrid. Eelseadistatud tekstuurid. Motiive laaditakse ja korratakse järk-järgult pühalikult virtuaalses ja valges galeriis.“
Nüüdisaegne filosoof ja kunstiteoreetik Boris Groys on öelnud, et nii Nietzsche kui ka Duchamp pidasid väärtuste ümberhindamist kultuuri uuendavaks põhimõtteks: „Sellest vaatevinklist demonstreerib nii Nietzsche filosoofiline diskursus kui ka Duchampi kunstipraktika läbimurret uue poole – nii modernistliku kui ka kaasaegse – innovatsiooni mõistmise poole.“
Tehisintellekti tulek toob paratamatult kaasa järjekordse väärtuste ümberhindamise, mis puudutab ka kunsti autorsuse küsimust.
Kes sedapuhku hääbub ja kes ärkab uuele elule?
*Tagasisideahel on protsess, kus tegevuse tulemus mõjutab tegevust ennast ning loob nii tsüklilise mõjuringi. Näiteks süsteemide või protsesside kontekstis tähendab tagasisideahel, et väljundsignaal mõjutab sisendsignaali, mis omakorda mõjutab väljundsignaali, ning moodustub tsükkel. Mõistet kasutatakse laialdaselt loodus- ja inseneriteaduses, juhtimises ja teistes valdkondades.
Marina Russakova, mai 2024
