"Olen teadlikult kunsti õppinud kogu elu. Juba esimeses klassis öeldi, et sina, Eve, mine joonistama, sest teistega polnud minul asja klassiruumis: papa oli mulle enne kooli enamus ained selgeks õpetanud, seal hulgas vene- ja saksa keele….
Tänaseni mõistatan, miks ma küll nii raskesse kooli end õppima asutasin. Sisse saamine kooli oli juba 4 aastat, kõik suved eksamid… aga seal oli välja kujunenud oma järjekord, visad natuurid püsisid kannatlikult väga heade hinnetega n-ö ree peal kui eelmised „kannatlikud“ sisse ära võeti ja kui koolis sees, siis kuus aastat koos lõputööga oli normaalsus...
Olin kooli ajal abiellunud kunstnik Ants Viidalepaga ja tema armastas väga Kassari ja Hiiumaa imelisi inimesi, siis minuga juhtus sama… kaunis omanäoline kiviklibune Kassari saigi meie suvekoduks, kus ka meie lastel oli ütlemata tore kasvada….
Ka tänased tööd on hetked, killukesed suurest armastusest…kes Antsu tundis – pr. Helgi Põllo, hr. Tõnu Otsasson, pr. Anu Hülg, meie kallid naabrid Lea, Rein, Aivar, Ülle, Arderid, Tikud, Eskolad, Männid, Krossid, Suislepad ja muidugi lähim naaber Ester ja Nittimid ja Masu talu pere, kus pidusid sai kõvasti peetud… jne. jne. – kõik olid kirglikud suvehiidlased…
See oli aeg, kus sai elada nö headel aegadel, aga täna oleme sõjahirmus ja on üks halb aeg.
Olen tagalainimene, sõda on absurd, kiviaeg…
KRIIS ON TULEVIKU TUUL – HEIDA MAAILM TURJALT, ELU ON IGAPÄEVANE PINGUTUS, RAMBIVALGUSES OLED AINULT SINA ISE SIIN TAEVA ALL, SINU OTSUS ON SINU ELU KÕRGHETK…PEALE HEAD OTSUST, KESKENDU VÕIDULE. TARGAD TULEVAD KAASA.
Head näituse külastamist, armas sõber.”
Eve Viidalepp
