Nutikad katsed on näidanud, et inimese silm eristab poolteistsada kuni paarsada eri värvitooni. Enamik meist on seega värvinägijad, aga kas ka värvimärkajad? Igapäevased hetked on täis värviküllasust, mida me argiaskeldustes võib-olla tähelegi ei pane.
Juba aastakümneid tagasi olen end tabanud mõttelt, et sellel vaataja ette laotatud küllusel peab olema mingi tähendus. Kas võtme annab kätte viis, kuidas vaadata? Näitusel välja pandud maalide valik peegeldab selle sõnumi otsinguid läbi kahekümne viie aasta. Ette võetud teekonnal on esitatud küsimusi ja on leitud vastuseid. Avastused ja üllatused on vaheldunud pettumuste ja kahtlustega. Kõik leitu pole alles jäänud, aga üht-teist olen uuesti ja uue nurga alt avastanud.
Ei. Jaa. Ikka ei? Aga jaa.
Värvi nägemine aitab jaatamisel varjust välja tulla.
Kui tahta kirjeldada, milline on olnud kogemus neid pilte luues, siis oleks ehk kõige lihtsam tuua võrdlus muusikaga: väikeste värvinüansside leidmine ja loomine on mu jaoks võrreldav vaikselt mängimise oskusega. Vaikne viis ei ärata otsekohe ja igaühe tähelepanu, see tahab kõrva teritamist, meeleerksust ja mõttega kohalolekut, aga võib jõuda palju sügavamale. Mängijaltki nõuab see palju enamat kui võhm ja kopsumaht.
————
Eve Valper (1969) on Tartus elav vabakutseline kunstnik.
Pärit Võrumaalt. Õppis neli aastat TÜ-s bioloogiat, seejärel maali; lõpetas TÜ maaliosakonna 1998. aastal. Alates 1994. aastast on tegutsenud kunstnikuna või kujundajana mitmesuguste ettevõtmiste juures, mille hulgas on olnud muusika- ja teatriprojekte, kirjandusega ja ajalooga seotud tegemisi ning üllitisi. Armastab kirjakunsti ja ilusat eesti keelt, vabamatel hetkedel tegeleb muusikaga ja tantsuga. Alates möödunud sügisest üliõpilane – õpib TLÜ-EKA ühisõppekaval kunstiõpetajaks.
