Ideede kolmepoolne pingpongitamine on viinud labürintja näituseni, mis tugineb taaskasutusele ja mängulisusele. Näeme näitusel valgust, kineetikat, interaktiivsust, readymade’i ja tekstiili. Näpuga viibutamise ja moraalilugemise asemel tegeleb näitus küll pigem kujundlike küsimustega, aga on siiski omamoodi etenduslik ja aktiivne, mitte staatiline või passiivne.
„Erki Kasemetsa ja Camille Laurelli kutsumine koos näitust tegema on üks neist ideedest, mis tagantjärele tundub niivõrd loomulik, et ei oskagi näppu peale panna hetkele, millal see sündis. Kumbagi neist ei saaks käsitleda just kultuuritõkestajana, aga mõlema tegevuses leidub kindlasti annus vastuhakku või keeldumist. Kuidas küll polnud need kaks varem kohtunud?“ mõtiskleb näituse kuraator Siim Preiman.
