Enn Tegova jutustab loo loo järel, võttes aega rääkida ning oma allhoovusterohkeid süžeesid detailideni esitleda. Kunstniku maalidel kohtuvad juhuslikkus ja tegelikkus, päris asjad ja fantaasiad, olemasolevad hetked ja nende edasiarendused – keegi, kes on astunud korraks ateljee uksest sisse ja lugenud luuletusi, saab ise looks pildil; keegi, kes on end põrandale poetanud, et seal vaikselt uinuda, kehastub unenäoks; valgus, mis on libisenud üle ateljeeruumi, vormub kaugustesse kaduvate nägude korduseks; sürreaalsus puudutab alateadvuse lehekülgedel elavaid kummalisi aimdustegelasi, tuues need iseseisvatena maalide nähtavasse ruumi. Enn Tegova teosed on kunstniku mälu ja teadvuse viiped tema elu erinevatest ajahetkedest, 1960ndatest aastatest kuni tänase päevani – ,„antiigist“ kuni kaasajani – nii kaudselt kui otseselt. Imposantsed üleelusuurused kreeka jumaluste figuurid maast laeni kõrguvatel lõuenditel vaatavad galeriiseintel sulnilt lamavat Olümpiat, niisama nagu maiast poissi hiirega, punast üksildast päikest, suudlust Toomel või pea peale pööratud Marie Underit, kelle värsside sosinad saavad vaataja kõrvus häälekaks, otsekui pühitsedes mis iganes loomingu kujundite- ning kutsumustesügavaid ruume. Enn Tegova maalid Haus Galerii kahe korruse saalides avavad vaatajale ühe võimaliku sisutiheda interpretatsiooni elu sidustustest ja selle tajusfääridest tartlasele omase rahu ja mõtiskluse naudinguga, ilma kusagile alatasa kiirustamata.
