Aega esindavad portreežanrisse kuuluvad õlimaalid seeriast „Narrid ja hoorad“. Portreed väljendavad omal intrigeerival moel kahte igavikulist teemat nagu narrus ja sensuaalsus. Vastan iseenesele esitatud küsimustele: Mis pole muutunud inimese käitumises viie sajandi jooksul? Mis on alati olnud ja jäänud v.a. armastus? Üsna kiiresti oli selge, et inimene pole muutunud oma olemuselt. Ta on endiselt flirtiv, liiderlik, ihalev, valelik, ülemeelik, aga ka tark ja haritud. Läbi ajaloo kuni tänaseni eksisteerivad igas valdkonnas omad klounid ja litsakad naised. See on tore. Seega otsustasin elavdada läbi ajalukku vajuva portreežanri iharuse teema viisakal moel. Maalide algmaterjaliks on valitud ammused 16.-17.saj portreemaalid kurtisaanidest, kuningatest, narridest, filosoofidest, elunautlejatest jne.
Ruumi esindab teine osa näitusest, mis tegeleb valgusega ruumis – interjööris või linnaruumis, mis on inimese poolt kujundatud. Ruum on ka inimese sisemine seisund. Tõuke maalide sünniks andis mind juba pikemat aega kummitav Goethe tsitaat – seal, kus on palju valgust, on ka tugevaid varje. Paneb mõtlema! … Nii lihtne, samas vältimatu. Valgus ruumis pole iseenesest midagi uut, sest valgus ja vari on alati olemas olnud. Tühja linnaruumi ja üksi olemist ruumis oleme kõik viimasel ajal kogenud. Teatud mõttes oli see isegi lummav. Nimetatud kujutlustega mängimine ongi selles maaliseerias peamine. Kas ruum on väliselt fantaasia ja seesmiselt tõsi või vastupidi. Unenäolisus ja reaalsus on siin segunenud. Esmapilgul õhkub maalidelt kurblik tühjus ning seletamatu rahu. Miski aga tekitab selles fluidumis emotsiooni ja paneb juurdlema – mis siin ikkagi toimub!? Selle ma jätaksin vaatajale mõtisklemiseks.
Nautige tulemust, nii nagu mina nautisin protsessi!
ENELI VALGE
