Teine osa näitusest tegeleb valgusega ruumis, milles pole iseenesest midagi uut, sest valgus ja vari on alati olemas olnud. Tõuke maalide sünniks andis mind kummitav Goethe tsitaat – seal, kus on palju valgust, on ka tugevaid varje. Nii lihtne ja enesestmõistetav, samas vältimatu elu mõte. Valguse ja varju tabamine sarnaneb sinilinnu püüdmisega. Midagi sai püütud, tabatud ja endast välja maalitud, aga see ei ole lõpp, sinilindu tuleb edasi püüda. Teen seda hea meelega. Viimasel ajal oleme kogenud tühja linnaruumi ja üksi olemist ruumis. Ruum võib olla ka inimese sisemine seisund. Kõik see on inimese poolt tekitatud ruum – interjöör, eksterjöör ja see, mis toimub inimese peas. Nimetatud kujutlustega mängimine ongi selles maaliseerias peamine. Peab mõtlema, kas ruum on väliselt fantaasia ja seesmiselt tõsi või vastupidi. Unenäolisus ja reaalsus on siin segunenud. Esmapilgul õhkub maalidelt kurblik tühjus ning seletamatu rahu. Miski aga tekitab selles fluidumis emotsiooni ja paneb juurdlema – mis siin toimub!? See jääb vaatajale mõtisklemiseks.
Kahe maaliseeria vahel esitletud pisiskulptuurid toovad ajastuportreede ja ruumi teema kokku. Inimkäsi kujutavad objektid on võtnud käe iseloomu ja žestid, väljendades märke, mis on püsinud sajandeid. Mõeldud kujutama käegakatsutavalt seda, mida tunnetad aga ei näe. Seepärast on skulptuurid eksponeeritud postamentidel, millede ülesandeks on jääda ruumis nähtamatuks ja reageerida valgusele, sulandudes üheks ümbritseva taustaga.
