Malev Toom (s 1953) liitus eesti fotograafia tartu koolkonnaga 1970-ndate teisest poolest, mil hakkas taastuma usaldus otsekohese, vähem manipuleeritud fotokujutise vastu ja olulisele kohale nihkusid motiivi tundlik valik ja ootamatud vaatenurgad. Niisugune asjade ja olude seis soodustas ka pressifotograafia uuenemist ja ajalehes „Edasi“ pikalt töötanud Malev Toom andis oma märkimisväärse panuse Eesti fotožurnalistika ilme ning dokumentalistikasse suhtumise ja sisu muutmisesse.
Eesti fotoajaloo uurija ja kauaaegne kolleeg prof Peeter Linnap paigutab Malev Toome läbi aegade eesti parimate portreefotograafide hulka ja seda 1980-ndatel sündinud ja tänaseks märgilistena eestlaste mällu sööbinud eesti kultuuritegelaste – Juri Lotmani, Arnold Matteusi, Lembit Saartsi jpt. fotode põhjal. „/…/ Malev Toome portreede esimeseks tunnuseks on sügav respekt pildistatute suhtes. Keda Toom juba pildistada võtab, sellesse suhtub ta täie lugupidamisega. Jättes iseenda tahaplaanile, keskendub Toom pildistatu psühholoogiasse, samastub temaga suurel määral ja kontrollib, et tulemus ainult tõstaks ja süvendaks portreteeritud karakterit ning väärikust /…/“ (Peeter Linnap). Oma kogemusi portreefoto ja dokumentalistika vallast jagab Malev Toom õppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.
Malev Toome fotoloomingut leiab paljude eesti mäluasutuste kollektsioonides, mainigem siinkohas Tartu ja Eesti Kunstimuuseumeid, Tartu Linnaajaloo Muuseumeid, Eesti Rahva Muuseumit jpt.
