Maalikunstnikuna, kes kaldub kõrvale maali tavapärastelt radadelt ja töötab kontseptuaalse, kuid ometi abstraktse kunstikeelega, otsib ta ka seekord uusi võimalusi siduda sisust lähtuvaid ja mittefiguratiivseid kunstilõimi ning uurib kunsti esemelisuse ja tehnikate ning ruumi kokkupuutepunkte.
***
Olevikku on võimalik täielikult mõista üksnes mineviku abil, kirjutas kord mõjukas Briti ajaloolane Edward H. Carr. See kõlab väga asjakohaselt, kui mõelda praegustele poliitilistele ja ühiskondlikele vapustustele, mis tuletavad meie regioonis meelde teisi, eelmiste põlvkondade omi. Mida aga teha, kui minevik ja selle mälestused on peidus või allasurutud, vasturääkivad, teispool teadmiste piire ning eelkõige painavad ja tumedad? Kuidas sellest mõelda ja rääkida, kui hoolimata leitud andmetest ja seikadest pole otseseid tõendeid ega materjale? Kuidas saab kunstinäitus aidata sellist minevikku taasavada ja sellest rääkida?
Need on näituse kesksed küsimused, mis muutuvad selle kontrapunktiks, olgugi nende algupära üsna süütu, isegi sentimentaalne: kunstniku huvi ja soov saada rohkem teada oma vanaonu kohta, kellega ta kunagi ei kohtunud, sest too jäi teise maailmasõja ajal kadunuks. Temagi oli maalikunstnik, täpsemalt meister, kes valmistas tarbekunstiteoseid, näiteks dekoratiivmaalinguid siseruumidesse. Arhiivide ja muude allikate uurimine ning maailma eri paigust üllatuslikult leitud sugulastelt kuuldud lood tõid päevavalgele vanaonu elu keerdkäike, aga ka vasturääkivusi ja tema mahavaikimist perekonnamälestustes. Lugudes ei paljastunud üksnes kunstniku kadunud sugulase elulugu, vaid ka ebameeldivad ja painavad mälestused teisest maailmasõjast ja sõjajärgsest ajast ning vaikusest, mis saadab neid ühiskonnas siiani. Mõned faktid tema eluloost: ta varjas end Nõukogude vägede eest 1940. aastal, jäi kadunuks, ilmus välja filtratsioonilaagris, tegi Saksa okupatsiooni ajal Riias sõjaväelist karjääri kaitsepolitseis ja … tegutses tõenäoliselt Arājsi komandos, mis oli Lätis holokausti ajal kurikuulus poolsõjaväeline tapaüksus. Järgnes taas kadumine, emigreerumine Ühendkuningriiki, psüühikahäired ja elu psühhiaatriakliinikus, kus tema eest hoolitses salaja vend, kes oli samuti saareriiki põgenenud.
See uurimistöö ajal tehtud ootamatu, sünge ja traumaatiline avastus pani kunstniku lisaks esteetilistele võtetele rakendama ka eetilisi, et uurida, mõista ja ette kujutada mõistetamatut. Pealegi jäi vanaonu elulugu isegi pärast põhjalikku uurimistööd ilma käegakatsutavate või algupäraste tõenditeta fragmentaarseks ja selgusetuks, mistõttu on see näitusel esitatud mitmekihilise visuaalse peegeldusena figuratiivsest ja mittefiguratiivsest, kus võimalikke tähendusi ja narratiive püütakse nii tõlgendada kui krüptida ning allutada kogu galeriiruum teisendustele ja manipulatsioonidele.
***
Selle mosaiigilaadse peegelduse põhielemendid on dekoratiivmaalingud (vihje vanaonu töödele), mille puhul ajaloolist freskotehnikat on kasutatud tänapäevastel kiirehitusmaterjalidel. Maalid on galeriiseinal ja kipsplaatidel, mida saab kasutada mis tahes keskkonnas, ning väiksemad maalid on ornamentaalsete struktuuridega. Nagu kunstnik tabavalt kirjeldab, on „keskkond valmis sissekolimiseks, valmis oludega kohanema. Valmis selleks, et olemasolevate maalide peale riputatakse omakorda uued, arvestades eksistentsi ajalikkuse ja hetkelisusega.“
Freskodel kujutatu kõlab kokku nii visuaalsusega arhiividokumentides, millega kunstnik oma uurimistöö käigus tegeles, kui ka kunsti dekoratiivse funktsiooniga varjata ebameeldivat, „katta see jälgi jätmata, nagu midagi polekski juhtunud”. Maalidel on valdavaks vormivõtteks joon kui kõige lihtsam kunstniku pintsli tehtav vorm, mis kaunistab eluruumi ja muudab konkreetse abstraktseks. Ka maalitud paelad kipsplaatide ääres on jooned, mis seostuvad ootamatult tumeda minevikuvarjuga, mida kunstnik on uurinud. Paelte tihe puuvillakangas on toodetud Riias seni töötavas tekstiilivabrikus Lenta, mis Saksa okupatsiooni ajal 1943. ja 1944. aastal muudeti teistest Euroopa riikidest Riiga küüditatud ja hiljem holokaustis hukatud juutide sunnitöölaagriks.
Varjavatele, siluvatele ja dekoratiivsetele kihtidele vastandub aga ühte galeriiseina tehtud avaus, mis toob päevavalgele valge kuubi taha peidetu. Sellest avaneb vaade sügavamale, varem nähtamatuks jäänud ruumiosale, kipsplaadist struktuurile, mis on justkui röntgenipilt, luukere kapis, avalik saladus. Niisiis ei räägi näitus mitte minevikust, vaid selle vastukajadest ja mõjust olevikule. Järjepidevuse kihte meenutab ka õunapuu galerii välisukse juures, millega vihjatakse kunstniku seotusele oma sugupuuga, tema kohale selles sugupuus ja laiemalt kunstimaailmas.
Paigutudes figuratiivse ja mittefiguratiivse, konkreetse ja abstraktse vahele, on näitus ka osa laiemast kunstilise uurimistöö voolust, mis toob üksikute inimeste ja perekondade lugude mikroajaloo kaudu päevavalgele „unustatu“ ja mahavaikitu ning mineviku vägivaldsed tahud, toetudes ühtlasi kollektiivsele mälule. Loomulikult ei suuda näitus ületada rasket ja vägivaldset koormat, kuid vaikust murdes rajab see teed minevikuga leppimise poole ning pakub kriitilist, kuid samas empaatilist olevikupeegeldust.
