Skulptuuri, nagu ka näiteks ühe rahvuse esindajat, on keeruline iseloomustada ja kindlal toonil paika panna. Miski meie kollektiivses mälus justkui deklareeriks, et veel mõned kümnendid tagasi oli see kolmemõõtmeline kunst pigem traditsiooniline ja norme järgiv kodanik, kelle temperamentsem pool alles uuel sajandil välja lõi. Tegelikult ilmusid alalhoidlikuks peetud skulptuuri juba 1960ndatel uued nähtused, mille heaks näiteks on Edgar Viiese nonfiguratiivsed teosed. Jaak Soansi ja Ülo Õuna popkunstist mõjutatud skulptuurid omakorda avardasid plastika väljendusvõimalusi. 1960. aastate lõpp ja 1970. aastaid on ajaloolane Juta Kivimäe nimetanud nõukogude perioodi skulptuuri kuldajaks. Avardus teemadering, loodi hulgaliselt, erineva materjali ja lähenemisnurgaga teoseid. Järgmistel kümnenditel kadus vana põlvkond ning ühes sellega ka sild minevikuga. Skulptuuri olemus muutus ebakindlamaks ja muutlikuks.
Kuigi skulptuur on mõnikord jäänud varjulisemasse areaali ja kaasaegse kunsti kiirteelt vaiksemaid kõrvalradu võtnud, on see kunstiliik alati tahtnud katsetada ja kasvada, tulla postamendilt alla, minna õue või hargneda ruumi, kohtuda teiste meediumitega. Ta on juba pikalt olnud valmis seiklusteks ja segunemisteks, tõeliseks integratsiooniks! Täna on skulptuuri – nagu ka ühe püsimatu globaalse kodaniku – piiridesse panek üsna võimatu. Ka siinse näituse puhul võib ju mõtiskleda, kas tegu on puhastverd skulptuuririigi või hoopis installatsiooni sugukonna esindajatega, sest juba mõnda aega on skulptuur installatsiooniga aina tihedamalt ühte jalga käinud. Materjali tundmine ja käsitlemisoskus ehk ühe skulptori baasteadmised ning installatsiooni võime ka audiovisuaalsete kunstidega kokku kõlada, on sellele tandemile kindlasti kasuks tulnud. Uudsed väljenduslaadid, meediumite ja materjalide segunemine, monumentide pinnalt tekkinud avalikku ruumi puudutavad arutelud, on skulptuuri ümber ainult värsket väetist külvanud. Vilju, mahlaseid hübriide või klassikaliselt tuttavlike maitsetega, saab juba praegu noppida. Seda mitmekülgset assortiid näeb nii pikaaegsete tegijate kui noore põlvkonna loomingus. Leidub kriitilisi märkmeid kataklüsmide suunal nagu keskkonna kriis ja sõjad, aga ka argielu objektide humoorikat käsitlust. Tulevik näib skulpturaalsele kunstile igal juhul kirev ja kurviline tulevat.
Skulptuuri skeenel saab rännata mitut rada pidi. “Tuur skulptuur” on ringreis, mis algab 1960ndatel, kogub tuure järgnevatel kümnenditel ning peatub tugevate pidurdusjälgedega aastas 2022. Kohtuda saab tegijatega, kelle visuaalne keel meile justkui juba aabitsast tuttav on, kuid ka teostega, mis panevad tuttava käekirja kõrvalekalde või üllatava materjalivaliku tõttu navigeerimisseadet vaatama. Skulptuuri erinevaid nägusid saab inspekteerida näituse peade plejaadil, kus on väljas üle poolesaja skulptuuri DNA esindaja – pronsk, kips, šamott, plastik, klaas, puit, kivi ja mitmed ristandid.
“Tuur skulptuuril” kohtuvad generatsioonid ja installatsioonid, postamendid ja pead, materjalid ja moed. Head (skulp)tuuri!
Näitusel on esindatud järgnevate kunstnike looming: Elo Liiv, Art Allmägi, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Seaküla Simson, Mati Karmin, Eike Eplik, Tiiu Kirsipuu, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Kaarel Kurismaa, Heleliis Hõim, Aili Vahtrapuu, Johannes Luik, Jevgeni Zolotko, Per William Petersen, Kris Lemsalu, Mare Mikof, Vergo Vernik, Ahti Seppet, Kirke Kangro, Sofia Fatahhova, Loora Kaubi, Aime Kuulbusch, Villu Jaanisoo, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Uku Sepsivart, Lauri, Eneken Maripuu, Margus Kadarik, Leena Kuutma, Mari-Liis Tammi, Maigi Magnus, René Reinumäe, Anna Mari Liivrand, Kiwa, Gea Sibola-Hansen, Flo Kasearu, Eva Mustonen, Kelly Alloha, Ivan Zubaka, Ekke Väli, Jaak Soans, Hille Palm, Ellen Kolk, Sasha Tishkov, Anna Trell, Hannes Starkopf, Ülo Õun, Peeter Mudist, Edgar Viies, Anu Põder, Nora Raba, Endel Taniloo, Riho Kuld, Irina Rätsep, Anne Paberit, Elmar Rebane, Georgi Markelov, Erna Viitol, Signe Mölder.
Näituse kuraatorid: Mara Ljutjuk ja Bianka Soe
Näituse kujundus: Üla Koppel
Heli: Taavi Tulev
Näitus on avatud Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis 3. juuni–21. august 2022
Avatud K–L 12–20, P 12–18
Näitus on osa kunstifestivali “Ma ei saa aru” programmist.
www.maeisaaaru.ee
