Kunstnike kollektiivi Eesti Energiad – Jüri Ojaver, Paul Rodgers, Jaan Toomik ja Jaan Paavle – seob ennekõike isiklik sõprus. Esmakordselt esinesid mehed üheskoos enam kui kakskümmend aastat tagasi, 1999. aastal Tallinnas Soolalaos. Sestsaati on toimunud kaheksa välisnäitust, kuid Eestis on tegemist alles teise ühise ülesastumisega. Praeguse näituse eneseiroonilise pealkirjaga „Harjumuse jõud“ tõdevad meistrid, et nende eneseteostuse vahend – kunst – on ajaga muutunud eksistentsiaalsest sunnist harjumuspäraseks valikuks. Vaatamata mehelikule rohmakusele, mida kunstnike sageli musta huumoriga vürtsitatud loomingule kindlasti ette heita saab, ei ole nende siiras maailmavaatluses pahatahtlikkust. Vastupidi, kui otsida Eesti Energiatele ühisnimetajat, siis on selleks osavõtlikkus.
Jüri Ojaver (1955) tõusis tähena Eesti kunstitaevasse üheksakümnendate alguses, pälvides peapreemia kahel esimesel Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäitusel, millele järgnes 1999. aastal Eesti esindamine Veneetsia Biennaalil koos Ando Keskküla ja Peeter Perega.Ennekõike kontseptuaalsete skulptuuride poolest tuntud Ojaveri loomingus on oluline osa ka videoteostel ja performance’itel, kusjuures kogu ta loomingut läbivaks võtteks on loosunglik-tekstilised sõnumid, mis võivad olla ka nii lühikesed kui „Kukkuu!“
Jaan Toomik (1961) on rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti kunstnikke. Olles olnud esimeste kunstnike seas, kes esindasid Eestit São Paulo ja Veneetsia Biennaalidel, on ta oma teostega pääsenud muuseumide püsiekspositsioonidesse ka väljaspool kodumaad.Toomik oli üks Eesti esimesi silmapaistvaid videokunstnikke. Tema videote näol on sealjuures sageli tegemist performance’ite dokumentatsiooniga. Samas on ta oma loomingus ikka ja jälle tagasi jõudnud ka maalikunsti juurde. Kui Ojaveri iseloomustab iroonia, Rodgers kaldub poeetikasse ja Paavle on esoteeriline päikesepoiss, siis Toomiku teosed löövad saatuse vääramatusega, millest isegi kunst väljapääsu ei paku.
Paul Rodgers (1953) on Suurbritannia päritolu kunstnik, kes tuli Eestisse vahetult taasiseseisvumise järel, 1992. aastal. Ta soovis luua kontakte Läänele suurt huvi pakkunud Ida-Euroopa kunstnikega, kutsudes neid Norwichi kunstiresidentuuri. Esimene, kellega ta saabudes kohtus, oli Jüri Ojaver. Olles esialgu arendanud kunstnikevahetust, kolis Rodgers peagi püsivalt Eestisse ning käivitas 2000. aastal koos Jaan Toomiku ja Teet Veispakuga legendaarse performance-festivali Kananahk, mis tõi välismaailmaga kontakti ihalevasse Eestisse hulga silmapaistvaid kunstnikke.Olenemata valmisobjektide, sealhulgas sageli ka videolõikude kasutamisest oma morbiidsete kompositsioonide loomisel, mõjuvad Rodgersi installatsioonid sõpradega võrreldes kõige abstraktsematena.
Jaan Paavle (1940–2010) on kollektiivi must ratsu. Olles küll 1980. aastal lõpetanud ERKI keraamikuna, on ta rohkem tuntud luuletajana kui kujutava kunstnikuna, ning võib üsna suure kindlusega väita, et Paavle oleks veelgi tõrjutum, kui Jaan Toomik ei oleks teda oma performance’itesse kaasanud. Teisalt on Toomik ise rääkinud Paavle mõjust oma tee leidmisel filmikunsti.Paavlelt ilmus neli luule- ja üks tekstikogu, tema budismi ja esoteerikasegusest maailmapildist tunnistust andev kujutava kunsti pärand, mille sõbrad autori surma järel hoiule võtsid, on võrdlemisi suur, ent valdav enamus sellest pärineb kunstniku viimasest elukümnendist, kui ta palavikuliselt maalis.
Näituse kuraator: Indrek Grigor
Jaan Paavle ekspositsiooni kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disain: Andres Tali
Foto: Mark Raidpere
Koordinaator: Kristlyn Liier
Haridusprogramm: Kristel Sibul
Näituse meeskond: Richard Adang, Joanna Hoffmann, Margus Joonsalu, Jaanika Kuznetsova, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu, Kristo Tamm
