Inimesed, keda ta kujutab, on hooldekodu elanikud ja töötajad, kuulsused ajakirjadest või poliitikud teleuudistest. Teda paeluvad näod, näoilmed ja inimese muutumine ajas. Eriti hästi on see jälgitav just autoportreede kaudu. Olulise osa loomingust moodustavad enesevaatlusest sündinud joonistused, mõned üllatavate perspektiivivõtetega (näiteks jalgade kujutamine ülavaates). Samuti on huvitav jälgida, kuidas kunstnik kadreerib grupifotodelt välja inimesi, kopeerides pildile kujutatava koos ümbritsevaga, olgu selleks siis kõrvalistuja kõrv või õlg.
Aja kulgu suhtub kunstnik väga vabalt. Seda võib näha nii tema portreedes kui ka aastaarvude seerias. Selle efektse graafilise sarja abil küsib Edmunds kaaslastelt, kus keegi ühel või teisel aastal konkreetselt võiks asuda või millega tegeleda. Kunstniku üheks kinnismõtteks on triibulised või ruudulised pidžaamapüksid, mille kujutamise juurde ta ikka ja jälle tagasi tuleb. Triibulisi pidžaamapükse peab olema varuks mitu paari!
Edmunds on ka väga tundlik igasuguste märkuste suhtes, olenemata sellest, kas need puudutavad tema välimust või loomingut.
Näitus on osa Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluvast projektist „Varjatud maailmade avardumine”, mis keskendub Ida-Euroopa autsaiderkunstile. Edmunds Jaudzemsi loominguni jõudsime tänu projekti Läti partnerile Sarma Freibergale, kellega koos külastasime hooldekodu Jelgavas ja kohtusime kunstnikuga.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Tartu 2024.
