Punased jooned võivad olla stabiilsed, elementaarsed ja tagasihoidlikud. Kuid need võivad olla ka ebastabiilsed ja üleelusuurused. Meie ellu on äkitselt ilmunud need teistlaadsed punased jooned. Need on tugevad jooned. Nad pulbitsevad ja tekitavad kõhedust.
Julgeolekuvaldkonnas tähistavad punased jooned ala, mille sees keegi tahab olla suveräänne, võib-olla isegi teise üle domineerida. Sellised tegutsejad on ratsionaalsed, neil on vaba tahe ning nende tegevuspiirkonnad kattuvad teistega, küll osaliselt, aga siiski paratamatult.
Punaseid jooni poleks vaja, kui poleks teisi ja nende võimalikku tegevust meie läheduses. Ehk tegevuspiirkondade omavaheline kattuvus kirjeldab inimelu sotsiaalset aspekti – meie tegevus ulatub teisteni ja üle teiste piiride. Teame näiteks, kui valus on meile kuuluva asja katkiminek, meie enda, aga eriti teise käes. Kuigi see asi võib olla kujuteldav, on see osa meist.
Teisisõnu, ühe tegevus puudutab otsesemalt või kaudsemalt teisi, nende huve ja tegevusi, nende isiklikku. Kui keegi sekkub teise tegevusse või ületab tema punaseid jooni, peab ta arvestama, et sellele reageeritakse, tõenäoliselt isegi vastutegevusega.
Üleelusuuruste punaste joonte maailm on traumatiseeritud maailm. Siin käitub keegi meiega agressiivselt. Aga tõenäoliselt oleme ka ise sellises maailmas lihtsamalt haavatavad, iga meid õrnaltki puudutav liigutus võib saada eksistentsiaalse tõlgenduse. Toimub võitlus. Siin ilmuvad väliste joonte tagant välja teised, sisemised punased jooned. Ühel hetkel, mil keegi trambib üle teatud sisemise läve, sa murdud. Ehk lisaks sellisele joonele, mille ületamisel hakatakse vastu, leidub ka selline punane joon, kus kellegi tegevus või ülemvõim sinu suhtes ammendab su tahte või ressursid. See sisemine punane joon tähistabki murdumist, alistumist.
Üleelusuuruste punaste joonte maailmas tegeletakse ellujäämisvõitlusega: igaüks võitleb siin püsivalt iseenda elu või huvide eest. Iga eneseavaldus on kellegi teise suhtes jõu näitamine, selles peitub ähvardus. Ühine reeglistik kas puudub või on see napp.
See maailm on kahtluste ja närvilisuse maailm. Siin valitseb jõud.
Võib aga ette kujutada teistsugust maailma, kus tegijad suhtlevad reeglite, mitte jõu alusel. Punased jooned kirjeldavad siin isiklikku ja privaatset, kuid ühtaegu tagasihoidlikku ala. Reeglid on stabiilsete ja vastastikku tunnustatud punaste joonte tähiseks. Sellises maailmas ei ole tõsist hirmu, et keegi sind liialt survestab, paneb paika, sinu üle domineerib. Ja sa ei pea ka ise samaga vastama, end jõuga kehtestama. Siin on suhtluse põhikoodiks reeglid – need ei ole alatasa kõikuva kompromissi tulemus, vaid üksmeele ja koostöö väljendus. Reeglid tähistavad võimalust suhelda teise tegutsejaga kui võrdväärsega. Tagasihoidlike punaste joonte maailmas on tegutsejate kokkupuuteala suur ja sügav, selles enese avaldamine ei kätke ähvardust, siinne suhtlus on mänguline ning pole taandatav jõule.
Ka üleelusuuruste punaste joonte maailmas on reeglid, kuid need on pigem ajutise vaherahu tähised. Tugevate punaste joonte maailmas on reeglid pigem vahendid – nad on instrumendid, mis aitavad oma huvisid rakendada.
Reeglipõhises, tagasihoidlike punaste joonte maailmas on suhtlus seevastu pinnas, millel võrsuvad uued ühised võimalused, siin tekivad ja arenevad üha uued vestlused. Selle maailma aluskood ongi dialoog. Teist ei püüta alistada, vaid temasse suhtutakse samamoodi kui iseendasse. Igale kuulub siin tema loomuomane autonoomia, ei saa olla vaba seda teisele omistamata.
Reeglid väljendavad võrdsust ja samaväärsust. Just seetõttu kannavad reeglid vabadust, nende mõte on luua toimijatele ühine, vabadusepõhine mänguruum.
Loomulikult pole elus olemas idealiseeritud maailmu. Kuid oluline on see, kas põhitooni annab üks või teine.
Kas jõud või vabadus?
Illimar Ploom
Edgar Tedresaar on maalikunstnik ja kunstirühmituse Piiritus liige. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (BA) ja Tartu Ülikoolis (MA) maalikunsti ning täiendanud end vahetusõpilasena Linzi Kunstiakadeemias Austrias.
Tedresaare loomingut iseloomustab taaskasutust väärtustav maalipraktika, kus abstraktsed kompositsioonid moodustuvad erinevate struktuuridega linase kanga kokku õmblemisel ja -liimimisel. Materjal on töödeldud pigmenteeritud lasuurikihtidega, luues erinevate pindade koosmõjul akvarelliliku kuma.
Loomingus on kunstnik viimastel aastatel käsitlenud antropotseeni ajajärku, mil inimliik on biosfääris domineeriv ning meie tegevus mõjutab otseselt planeedi elukeskkonda. Tedresaar keskendub peamiselt maastikele, mida inimene on ümberkujundanud ja korrastanud ning kust pärinevad tehnoloogiakeskse maailma jaoks igapäevaselt olulised maavarad ja muud ressursid. Kõige selle peale me igapäevaselt ei mõtle, kuid nende ammutamise tulemusena hävivad nende piirkondade looduslikud liigid ja keskkonnad ning majandusliku kasu nimel kannatavad suured inimhulgad.
Näitusel kõlava heliteose autor on Indrek Asukül.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.
