Pigem meenutab linn eriskummalist kesta ja selle enamjaolt immigrantidest püsielanikud on justkui Edward Hopperi maalide üksildased ja salapärased tegelased. Selles võõrandunud linnas on kunstnik võtnud fookusesse ühe perekonna – Ukrainas sündinud vanaema Tamara, Lätis sündinud ema Irina ja tema Hispaanias üles kasvanud tütre Sonya – väga isikliku ajaloo. Tamane on rohkem kui kümne aasta jooksul külastanud selles omapärases paigas elavat perekonda, keda ta tunneb lapsepõlvest saadik, ning tal on õnnestunud koguda kaadreid ja lugusid, mis ei sarnane tavapärase autobiograafilise lähenemisviisiga. Ta huvitub siiralt isiklikest kujunemislugudest ja erinevate põlvkondade omavahelistest suhetest.
Galeriiruumis näeme hägusat pilti liivast linnaranda ja merd ühendavast rannajoonest, mis võiks pigem meenutada Google’i navigaatorite eest varjatuks jäänud unenäolist paika. Samas võiks see kujutada ka ilusat ja eksootilist sihtkohta reisibüroo fototapeedil, ent näib selleks siiski liialt kauge ja üksildane. Pilt Fuengirolast, mida täiendavad ainult neoontorude abil kujundatud tsitaadid Sonya päevikust ning mõned mälestusesemed, nagu puidust raamis foto noorest tütarlapsest Sonyast ja tema esimene päevik, mida kaitseb läbipaistev laegas, näib olevat osa mingist kolmandast kohast või isegi mitte-kohast. See on ühe perekonna isiklik maastik, mis jäädvustab olevikku, toob päevavalgele mälestusi ja heidab võimalikule tulevikule helendavat valgust.
Näitus, mida võib vaadelda ka ruumilise installatsioonina, kujutab ema palveid oma tütre eest. Võiks öelda, et see on nagu ema lootustega täidetud pühakoda Sonyale. Ema ja vanaema esindavad minevikku, mis on loonud oleviku, mida täidab lootus tütre õnnele tulevikus. Näitus kui käesoleva projekti kõige esimene ruumiline manifestatsioon, mille domineerivaks hääleks on Sonya, moodustab terviku samanimelise eksperimentaalse dokumentaalfilmiga, milles Tamane tutvustab perekonna lugu Sonya ema Irina vaatenurgast. Tamara ja Irina on kumbki kogenud elu nii Nõukogude Liidus kui ka raudse eesriide langemise järgses Euroopas, kus märksõnadeks võiks olla ühinemine ja üleilmastumine. Need kogemused on jätnud naiste ellu jäljed, mis on neid mõjutanud ja kujundanud ning loonud elu, milles nad on samaaegselt nii maailmakodanikud kui ka hüljatud, kes kuhugi ei kuulu. Elektriteatris saab vaadata projekti teist osa ehk filmi, mis kajastab nii naiste eluajal aset leidnud olulisi poliitilisi ja majanduslikke muutusi kui ka heitlusi, mis seostuvad emarolli, depressiooni ja suhtega oma kehasse. Praeguse keerulise aja valguses on filmis esitatavad identiteedi ja kusagile kuulumise küsimused eriti häälekad.
Selleaastase Kogo galerii näituse- ja publikuprogrammi pealkiri on valitseva õhkkonna vaimus „Minevik on olevik“. Poeetilist ja semantilist sõnamängu kasutatakse kirjeldamaks aega kui liikumisvahendit, mis teatud sündmused ja kogemused minevikust olevikku toob. Tamane käsitleb oma projektis erinevate põlvkondade isiklikke lugusid, mineviku rolli omavaheliste suhete ja laiemalt elude kujundamisel ning seda, kuidas omal moel mõjutavad meid kõiki geograafilised, kultuurilised ja keelelised piirid.
Koos näitusega on kohalikel elanikel ja Tartu linna külalistel võimalik vaadata Tamane esimest filmi „Sama taeva all“ (2021), mis esilinastub Elektriteatris 20. aprillil ning linastub teist korda 7. mail. Pärast kummagi linastuse lõppu saab publik jääda kuulama vestlust autoriga, mida juhib inglise keeles projekti kuraator Šelda Puķīte. 7. mail toimuva vestlusega ühineb etnoloog ja fennougrist Eva Toulouze.
NÄITUSE MEESKOND
Kuraator: Šelda Puķīte
Kommunikatsioon: Karin Kahre
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Eksponaatide paigaldus: Dénes Farkas
Publikuprogrammi koordinaator: Kerli Jõgi
Tõlkimine ja toimetamine: Refiner Translations
SUPPORTERS
Projekti toetasid Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapital ja Tartu linn.
TÄNAME
Perekond Sotnikova, Ingel Vaikla, Evita Goze, Elektriteater ja Eesti Fotokunstnike Ühendus.
