Senini eelkõige fotograafiliste tööde poolest tuntud Tamane on ka varem loomingu ainest ammutanud elust enesest, tuginedes teoste loomisel perekondlikele suhetele ja kodustele arhiivimaterjalile. Seda näitust võiks mõista tolle sama huvi loomuliku jätku või lausa süvenemisena: kunstnikku ümbritsevatelt suhetelt on tähelepanu liikunud suhtele iseendaga.
„Mulle näib, et kunsti üks kesksem dilemma on materiaalsete ja loominguliste väärtuste konflikt. Selleks et olla konkurentsivõimeline või edukas, peab kunstnik sageli omaks võtma tööpõhimõtted, mis sarnanevad pigem tootmise kui loomisega. Kuidas silmitsi seista tõdemusega, et sinu kutsumus, elu käivitav jõud, on muutunud nõnda kurnavaks ja stressi tekitavaks, et silmapiiril terendab ohtlik läbipõlemise leek? Näib, et Diāna Tamane tabas selle ohtliku momendi ära ja leidis, et tal on süda täis, võttis aja maha ning alustas kunstiga otsast peale: üks hingetõmme ja üks pintslitõmme korraga,“ mõtiskleb näituse kuraator Siim Preiman.
Diāna Tamane (1986) on kunstnik, kelle senine looming tõukub tema ja ta sugulaste isiklikest lugudest. Sageli kombineerib ta uusi fotosid ja videoid perekonnaarhiivist leitud materjalidega, luues sildu perekonna ja ühiskonna, mineviku ja tuleviku vahel.
Tamane on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli (BA), LUCA kunstikooli Brüsselis (MA) ja läbinud HISK-i residentuuri Gentis. Tema viimase aja näitused on „Puudutuse tüpoloogia“ Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (2022), „Sama taeva all“ Kogo galeriis (2022) ja „Poolarmastus“ Tartu kunstimuuseumis (2022).
Näituse kuraator on Siim Preiman.
