Rühmitus sündis 1992. aasta augustikuu suveööl, mil kaks noort fotograafi jõudsid tõdemusele: turbulentsetes oludes on olulisim kunstnikena ellu jääda. Selle nimel loodi rühmitus, mis ühtaegu tegi nii kunsti kui reklaami.DeStudio teosed on lahutamatult seotud tolleaegse ajastu ehk 1990. aastate algusega, kus kõik oli ühiskonnas muutumises ning ümberasetumises – korraga naljakas, brutaalne ja erutav. Ilmselt seetõttu töötas DeStudio meelsasti kollaažidega, kus tervik on lammutatud osadeks ning üksikud killud pandud kokku ebaloogiliselt ja sürreaalselt. Tööde teostus on sageli robustne, sagedaseks motiiviks on aga inimese (tihti mõne popstaari) keha, mis võib olla lõhki kistud või erootiliselt paeluv. Ka ülbed formaadid ja irooniline lähenemine olid seotud ajastuga, mil senised hierarhiad lagunesid ning uusi polnud veel kehtestatud.
Sel perioodil oli fotograafia Eestis lükatud omaette nišši. Reeglina kunstinäitustel seda kuni 90ndate alguseni ei eksponeeritud. Siis tungis kunstimaailma terve rida umbes 30-aastaseid fotograafe, kelle looming tegeles värskel, kontseptuaalsel, mängulisel ja jõulisel moel kõikvõimalike ühiskondlike, poliitiliste ning isiklike teemadega. Siin tuli ka mängu DeStudio, kes oli üks esimesi läbimurdjaid. Ootamatu oli juba see, et fotorühmitusena hakati oma töid eksponeerima kunstigaleriis ja -näitustel. Ühtlasi oli DeStudio esimeste fotoautorite seas, kelle töid hakkasid ostma kunstimuuseumid, aktsepteerides seeläbi lõpuks fotograafia kunstivälja osana.
DeStudio tegutses ka reklaamibüroona, mis pakkus klientidele terviklahendusi loosungitest kujunduseni. Nad olid äärmiselt edukad, tõustes Eesti tuntuimate agentuuride sekka, kuna nende anarhiline lähenemine sobis 1990ndate alguse kapitalismiga, mil kõik oli veel lahtine ja uusi vorme alles loodi. Ent kui ühiskond muutus stabiilsemaks ning igavamaks, ei sobinud DeStudio mängulisus enam uute reeglitega, mis kivistasid reklaami vaimuvaeseks turunduseks. Enamik nende kõige pöörasemaid reklaame hävitaksid tänases maailmas kliendi maine.
Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits tutvusid juba lapsepõlves ühises naabruskonnas. 1980ndatel hakkasid mõlemad tegelema fotograafiaga, kus Merila lähenemine oli toorem, mässavam ning anarhilisem, Laurits aga lüürilisem, kujundlikum ja sürrealistlikum. Koostöö algas juba varem, kuid DeStudios peeti mitu aastat tihedat loomingulist dialoogi. Ülesanded ei olnud jaotatud, teosed sündisid avatud sekkumise teel: ideede vahetamise käigus neid muudeti ja nihestati. Iga teose igas loomisfaasis võisid mõlemad autorid sekkuda ja seal muudatusi teha.
Näitus „Pohmelus“ on Fotografiska Tallinnas avatud 28. maist kuni 3. oktoobrini. Väljapanekut täiustab mahukas 300-leheküljeline vastvalminud fotoraamat, mis sisaldab laia valikut DeStudio töödest. Lisaks saab näitusel näha lühifilmi „DeStudio. Hangover. Pohmelus” (režissöör Marianne Kõrver).
