Cloe Jancis on aastaid pühendanud olulise osa oma loomingust nüüdisaegsetele ilurituaalidele. Installatsiooni, fotot ja videot kasutades on ta näidanud meile liigutusi ning käitumisviise, mida paljud meist iga päev peegli ees toime saadavad, mingis mõttes lausa etendavad. Tema teosed on peegeldanud sotsiaalmeedias levivaid enesehooleõpetusi, aga ka selle ühtlaselt ihukarva libailuga kaasas käivate kommete vaikset mahasuruvat vägivalda. Näitusel „Soovide kaev“ eksponeeritud teosed on võrsunud sellest samast protsessist, aga kogeja ja kunstiobjektide vahele on tõusnud mõistujutu salapärane loor. Jancis on jälle iseendale modelliks, me näeme ilurituaalidega seostatud objekte või nende tuletisi, aga midagi on siin veel … Mingi tontlikku kinnisideed meenutav kavatsus, mis võimendab tunnet, et kunstniku kätt on juhtinud midagi suuremat ja vanemat kui ta ise.
„Jancis on öelnud, et teda huvitavad materjalid ja esemed, mida peetakse ilusaks. Olgu need siis ilutooted või hoopis materjalid, nagu klaas, hõbe ja siid. Ta suhtub materjalide salapärasesse pagasisse ja võimetesse skeptiliselt ega usalda nende justkui iseenesestmõistetavat ilu. See hauakambrit, varakambrit või peidukoobast meenutav näitus kombib iseendale võõraks jäämise paratamatut traagikat. Sest meie peegeldus jälitab meid kogu elu, jõllitades vastu igalt läikivalt pinnalt, kuhu pilgu heidame. Nii on see olnud aegade algusest saati, veeloigust poleeritud pronkstahvlini, hõbepeeglist nutiekraanini,“ kirjutab näituse kuraator Siim Preiman saatetekstis.
Cloe Jancis (s. 1992) on foto, video ja installatsiooni meediumites töötav kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala (BA, 2018) ning õpib praegu Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Jancist paeluvad naise sotsiaalne kuvand ja erinevad igapäevased rollid, ning sellega seotud müüdid ja ootused. Oma viimaste aastate loomingus on Jancis keskendunud objektidele ja rituaalidele, mida naiselikkusega seostatakse. Tema viimased näitused on „In front of the mirror, on a day full of enthusiasm, you put your mask on too heavily, it bites your skin“ koos Sigrid Viiriga Riia fotokunsti biennaali peanäitusel „Screen Age III: Still Life“ (2022), „Between You and This“ festivalil Fictions Documentaires“, Carcassonne’is Prantsusmaal (2021), rühmanäitus „Näitus kui vestlus“ Tartu Kunstimajas (kuraator Hanna-Liis Kont, 2021) ja rühmanäitus „Kaugete meelte kuma“ EKKM-is (kuraator Laura Toots, 2021).
Siim Preiman (s. 1992) töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ja peab mobiilset kunstiplatvormi galerii galerii. Tema kuraatoripositsiooni iseloomustab tugev keskkonnateadlikkus ning võrdsema ühiskonna poole liikumise taotlus. Preiman õppis Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust. Tema viimaste kuraatoriprojektide hulgas on rühmanäitus „Mändfulness“ Tallinna Linnagaleriis (2021), „Sada särki seljas“ koos Sten Ojaveega Tallinna Kunstihoone galeriis (2021) ja „galerii galerii esitleb: mobiilsete kunstiplatvormide põgus antoloogia“ 1. märtsi galeriis (2021)
