Kunstnikud olid need, kes tõid anatoomia operatsioonisaalist välja. Kui arstid – hea pooltuhat aastat tagasi – inimkeha anatoomilist tõde lahkama asusid, oli kunstnik neile hädatarvilik kaaslane. Enamat kui abiline. Kunstnik oli see, kes suutis anatoomilise tegelikkuse tõlkida joonte, toonide ja värvide keelde. Teisisõnu, muuta anatoomiline tegelikkus pildiks.
Klassikalise anatoomilise joonistuse kriteeriumiks on arusaadavus, loetavus, selgus ja lihtsus; väärtused mis tunduvad Brenda Purtsaku maalide ees aga teisejärgulised. Siin kohtume läbipõimunud ja soonelise lihaga, mis trotsib selget kujutamist. Mõnes mõttes kohtume anatoomia paratamatusega. Paratamatusega mitte mingisuguses keha ja vaimu vastandamise registris, vaid labaselt praktilises tões: Keha on protsess. Ning elus olemine on kestvussport.
Purtsaku teosed jutustavad meile kehast, mida anatoomiline joonistus loodi talitsema. Mõistusetagusest objektist, mille väljendusvõimalused ulatuvad kohutaivamast valust ülevaima ekstaasini. Minakogemuse, millest arusaamine ulatub harva üle “selle koha kust valutab”. Kunstnik on püüdnud oma maalidesse selle toore kehakogemuse, mida on võimalik valitseda ainult meditsiini templites; mis muidu valitseb meid.
“Sisselõike”, näol on tegu ülevaatenäitusega, mis asetab fookusesse inimkeha fantastilise, kummastava, valusa ja kauni suhte iseendaga.
