Iga hetk, joovastus, trauma ja elatud kogemus sünnitab järgmise. Sedapidi on kogu olemine nagu igikestev sünnitus. Ning kõik olev vaid olnust endast väljuv keha.
Brenda Purtsaku esimene suur isikunäitus “Sünnitus”, tegeleb kehakogemuse olemusliku igikestva saamishetkega. Oleks tobe öelda, et me saame mingil hetkel valmis. Me saame vanaks ja sureme, tõsi. Ent me oleme kogu aeg keset mingisugust saamist. Toit saab meie tegemiste energiaks, tegemised meie jälgedeks ühiskonnas, ühiskond meie maailmapildi struktureerijaks, maailmapilt omailma dekoratiivseks taustaks. Ning maailm on omailmist pungil, viimased aina sünnitamas uusi mikrokosmoseid.
Aga kehale pole sünnitus midagi abstraktset. Kehale on sünnitus valus ja rebestav — tähendusväljade kadumine kudede rebenemises. Midagi, millest rääkimine, kirjutamine või maalimine on üleliigne. Sünnitus on midagi, mida saab vaid kogeda ja läbi elada.
Sünnituse — olgu ta füsioloogiline või metafoorne — kehalise, füüsilise, liikuva, valulise, eemaletõukava, kauni ja pöördumatu aktiga vastakuti asetamine on käesoleva näituse eesmärk. Ta ei soovi šokeerida, vaid kutsuda tundlikule lugemisele ja metafoorsele mõtlemisele. Ühiskonna nägemist kehas. Keha nägemist ühiskonnas. Subjektsuse paratamatut lihalisust inimlooma puhul. Lihaks olemise õõvastavat taaka.
“Sünnitus” võtab kokku “saamise” mikro- ja makrokosmilise haarde, ulatudes neoliitilisest “meie”-st, hiidabstraktse, igikestva “mina”-ni. Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad kunstniku viimase kahe aasta loomeperioodist, kandes suuresti isiklikku eesmärki jõuda välja mingisuguse piirini. “Sünnitus” jõuab selle piirini. Ja piirist sünnib horisont.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit
