Belliisi Seenemaa “Need, kes on teisel pool”

Näituse idee sai alguse soovist luua kunstiline väljund neile olulistele hingedele, kes on ühel või teisel moel teisel pool füüsiliselt tajutavat reaalsust. 

Näituse pealkiri on sündinud autori isiklikust kogemusest. Viimaste aastate jooksul kogetud kaotused ja lein on avanud tee loomisele kui kahekõnele – dialoogile autori ja tabatava vahel. Teosed on loodud tsüanotüüpia tehnikas, päikesega trükkides – ilmutades.

Kunstniku sõnul: “Seda ideed laiemalt avades olen mõistnud, et „teisel pool“ võivad olla mitte ainult need, kes on lahkunud, vaid ka need, kes ei mäleta enam iseennast — vanadusest või psüühika muutustest tulenevalt. Teisel pool võivad olla ka need, kes ei jõudnudki siia ilma sündida, või need, kelle kohalolu tajume, kuid pole kunagi kohanud. Paljudes Eesti peredes leidub pereliikmeid, kellest ei räägita, või neid kes on kadunuks jäänud. Ning on pereliine, mis on hääbumas.“

Projekti algus ulatub tagasi kunstniku esmakordse kokkupuuteni tsüanotüüpiaga. Esimene teos valmis foto põhjal, mis kujutas tema vana-vanaisa —  inimest, kes mängib perekonna loos võtmerolli. Tal oli seitse last ning tänu temale on tänaseks kümneid ja kümneid järglasi. Ometi on aja jooksul mälestus temast hääbumas. 

Kunstniku kätte sattus peopesa suurune, tuhmuv foto, mille nähtavus kahanes ajaga, nagu ka mälestus ise. Pilti digitaliseerides ja tsüanotüüpia tehnikas uuesti luues tõi autor selle mehe taas esile — andes talle uue nähtavuse ja säilitades  tema loo järgmistele põlvedele.

Esialgne mõte luua vaid isiklikud teoseid kasvas kiiresti laiemaks projektiks, kuhu on kaasatud ka teiste inimeste lood. Autor tegi üleskutse, paludes tuttavatel jagada pilte, esemeid ja mälestusi, millest on sündinud uued tsüanotüüpiad. Piltidel on peamiselt Eesti eri paikadest pärit peresid – Viljandimaa, Võrumaa, Saaremaa, Muhumaa, Harjumaa, sealhulgas neid, kelle päritolu on ähmaselt teada.

Näituse fotod, mida kunstnik on  teoste loomiseks  kasutanud, jagunevad kahte kategooriasse: autori enda jäädvustused ning perekondlikud fotod (pere jäädvustused, tundmatute fotograafide jäädvustused).

Tsüanotüüpia tehnika on üks esimesi fotograafia tehnikaid ning sobib mitmel moel antud teema püstitusega kokku. Omal ajal kui fotograafia alles levima hakkas levis inimeste seas uskumus, et fotot tehes püütakse kinni inimese hing või osake temast. Tänu fotole aga saame tagantjärgi luuagi ühendust nendega, keda pole enam meie seas füüsilisel kujul. Sügav sinine värvitoon, mis selle tehnikaga üldjoontes kaasneb, on üheaegselt vesine, taevalik, kui ka jäine, melanhoolne ja puhas. Sümbolismis esindab vesi emotsioone, nõnda loob piltide sinine tonaalsus antud teemaga koos juba iseenesest psühholoogiliselt tundelise silla.Paljudes kompositsioonides on kasutatud taimi — sümbolit, mida tihti seostatakse inimhingega, elu ja kaduvuse vahepealse seisundiga.

Belliisi Seenemaa (sünd. 1990, Võru) on vabakutseline kunstnik, kes töötab tekstiili ja kaasaegse kunsti valdkonnas. Tema loominguline teekond on eksperimenteeriv ja erinevaid tehnikaid põimiv.

Belliisi on õppinud Tartu Kunstikoolis dekoraator-stilisti erialal ning Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas tekstiili eriala. Täiendanud end Berliinis e-tekstiilide ja tehnoloogiate kombineerimise valdkonnas, õppinud Prantsusmaal arhailisi nahakunsti võtteid ning Eestis taimsete kiudude ja värvide traditsioonilisi töötlemisviise.Tema viimase aja loominguliste tööde suunaks on looduslähedased tehnikad ning nende rakendamine nii kantavas rõivadisainis kui kunstis. 

Koduleht: www.seenemaa.com
Kontakt: Belliisiseenemaa@gmail.com

Tänud näituse toetajale, Jānis Ābele! Tänud kõigile, kes jagasid oma isiklikke pilte ja lugusid!