Omanäolise maalilaadiga Anu Muiste loomingut iseloomustab sügav sotsiaalne tunnetus. Tema maalid oleks nagu filosoofilised plahvatused, kus reaalne sõnum on segatud sürrealistliku vormiga, samas maalitud nõtkelt ja tundlikult. A. Muiste on osalenud Eesti Maalikunstnike Liidu grupinäitustel Eestis ja Soomes.
Kunstniku kommentaar:
Hiljuti meenus mulle üks veider lause lapsepõlvest: „Ära ole nii õrna hingega“. Ma mäletan, et seda lauset öeldi tihti ja paljudele. Õrnus oli võrdne tundlikkusega, mis tähendas nõrkust. Keegi ei taha ju nõrk olla. Eriti ei taha olla nõrgad poisid ning üldse oli tundlik inimene sel ajal äärmiselt imelik olevus. Ma ise tahtsin ka olla tugev ja tubli tüdruk, aga see ei tulnud mul välja.
Esimesena uuris tundlikkust Carl Jung, kes seostas seda introvertsusega. Täna see õnneks enam ei kehti. Tegelikult oleks see keerulisele konstruktile liiga lihtne selgitus. Tundlikkus sai uue tähenduse üheksakümnendatel, kui populaarpsühholoogia hõnguga Elaine N. Aron suutis enda välja töötatud küsimustikuga empiiriliselt tõestada, et ülitundlikkus HSP (Highly Sensitive Person) on iseloomujoon. Selle iseloomuomadusega inimestel on sensoorse töötlemise tundlikkus (sensory-processing sensitivity), mis tähendab, et nad töötlevad füüsilist, emotsionaalset ja sotsiaalset infot sügavuti. Samas kultuurilist konteksti vaadeldes võiks arvata, et tundlikkus versus mittetundlikkus on seotud kultuuri vanusega. Jaapanis peetakse tundlikkust heaks iseloomuomaduseks, mis viitab asjaolule, et inimene oskab teistega arvestada. Agressiivsemas ja nooremas kultuuris, näiteks Põhja-Ameerikas, kus on kõrgem konkurentsitase, peetakse tundlikkust nõrkuseks ja sellega seonduvaid iseloomujooni varjatakse. See pani mõtlema meie Eesti peale – kus asume meie tundlikkuse skaalal?
