Anna Mari Liivranna loomingut on viimastel aastatel iseloomustanud huvi argiste rituaalide, ornamentide ja kaunistuste vastu. Kunstnik vaatleb neid sageli lähtuvalt eneseloomise perspektiivist, aga käsitleb neid ka kui pidepunkte muutuvas maailmas, mis on täis ebakindlust ja ärevust. Sellest tulenevalt figureerivad tema loomingus sageli ka rituaalse iseloomuga emotsionaalseid seisundeid kandvad ruumid.
Näitusel „Torn” võtab Liivrand lähema vaatluse alla torni kui objekti ja motiivi ning mõtiskleb torni jõulisuse ja samaaegse hapruse kaudu meid ümbritsevast maailmast, mis sarnaselt tornidele paistab ühtviisi turvalise, aga ka ähvardavana.
„Mind huvitab torn kui rajatis, mis seisab kindlalt ning troonib end ümbritseva keskkonna üle. Tegemist on justkui ankruga, mis annab märku stabiilsusest ja turvatundest, peegeldudes nii maastikke täitvates mastides ja antennides, kui ka kirikutornides. Hoolimata oma kõrguvast positsioonist mõjuvad tornid aga oma üksinduses ja äralõigatuses ootamatult haprate, kaugete ning kättesaamatutena,“ selgitab kunstnik.
Anna Mari Liivrand (s 1993) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni (BA 2016) ja kaasaegset kunsti (MA 2022) ning täiendanud end Islandi Kunstiakadeemias vabade kunstide valdkonnas. 2014. aastal pälvis Liivrand noore skulptori preemia. Lisaks isikunäitustele on ta osalenud mitmel grupinäitusel, sh 7. Artishoki biennaalil. 2020. aastal tunnustati teda Eduard Wiiralti nimelise preemiaga ja 2021. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga.
Tänud: Villem Tomiste, Ferrum Fabrica
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
