Näituse tonaalsuse üheks tõukeks on Lauren Berlant’i raamat “Cruel Optimism” (2011), mis räägib kriisis elamisest, kus asjad mida me ootame ja loodame, hoopis takistavad meid saavutamast midagi, mis meid äkki ikkagi kuidagi õnnelikumaks teeks. Teiseks juhtlõngaks on režissöör Werner Herzogi filmi „Klaasist süda” (1976) üks stseen, kus peategelane Hias ennustab 18. sajandi Baieri küla trahteris tulevikku – kuulajateks hani ja riietuv noor naine, kes on äsja trahteri silmini joobnud kundedele striptiisi lõpetanud. Hias manab tulevikku ja näeb seal ühiskonna allakäiku, mööndes: „Inimesed seavad end sisse nagu neil polekski tahtmist siit maailmast lahkuda”.
Uneskõndimine on kõhe ehk kõrvalvaatajale, mitte kuutõbisele enesele. Niisamuti võivad värvidega ehitatud portaalid mõjuda somnambuulsete ilmutistena, justkui päeviku sissekannetena kunstniku omailmadest. Eks ole lõuendki üks mask, mis avab ukse nii igaühe isiklikele tontidele, kui ka kunstniku alateadvusesse. Naerust tuntakse narri, ta elagu!
Angela Maasalu (s 1990) elab ja töötab Londonis. Ta on õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas (BA 2012), Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas maalikunsti (MA 2015) ning täiendanud end Inglismaal UAL Central Saint Martinsi ülikoolis (2013–2014). 2017. ja 2019. aastal oli ta nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale. Tal on olnud isikunäitusi Tallinnas, Londonis ja Irákleios Kreekas.
Näituse kuraator on Maria Arusoo.
Graafiline disain: Johanna Ruukholm
Tänud: Plado Art Services OÜ, Artproof, Aaioo OÜ (Tarmo Raidma), John Hinds Framing, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (Kaarin Kivirähk, Sten Ojavee, Marika Agu, Keiu Krikmann), Anu Vahtra, Aleksander Tsapov ja Marten Esko.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ning avamisele panevad õla alla Moe Distillery ja Selver AS.
