Kui avada sõnastiku siis esmane seletus on järgmine: “Kultuur on inimühiskonda iseloomustav tegevus, inimtegevus, inimese loodu, mis eristub kogu loodusest kui sellest, mis pole inimeste loodud.” Põhimõtteliselt kõik on kultuur ja kultuur on kõik. Mis eristub inimesi teisi maakeral elavatest liikidest on tahe mõjutada ja kujundada reaalsust oma ettekujutiste järgi, võidelda looduse kaootilisust ning timmida looduslikud protsesse teatud korrasolekule. Tuleb välja et mingis mõttes kultuur on kord.
Uus fotoseeria „Kultuurimajad“, mis on loodud spetsiaalselt näituse jaoks, dokumenteerib igal pool Eestis unarusse jäänud mahajäetud kultuurimaju. Need on kultuuriehitised, mida loodus võtab samm sammu järel tagasi pärast seda, kui kultuuri tarbimine ühiskonnas on drastiliselt muutunud. See kord, mis eksisteeris aastaid tagasi, enam ei toimi. Ühest otsast on kõikjal olev urbanisatsioon tühjendanud kauged külakohad, teisest tuli internet, mis võimaldas olla ühendatud globaalse kultuuriga ilma seda et peab kuhugi teatud majja minna. Autor märkab, et tema isiknäitusi Tallinnas külastab keskmisel 300-400 inimesi kuu jooksul ning Instagramis näeb samast näitusest pilte keskmiselt 1200-1500 inimest kuus. Siin kerkib küsimus, kas tänapäeva kultuur üldse vajab füüsilist ruumi?
Mahajäetud kultuurimajade fotodega koos on eksponeeritud ka autori kogutud Delfi ja Postimehe kommentaarid, kus anonüümsed kasutajad jagavad omad mõtteid sellest, mis on kultuur ja mis moel nad oleksid seda nõus tarbima. Huvitav, et nende arusaam kultuurist on väga erinev sellest, mida kultuuriloojad ise tavaliselt sellest mõtlevad.
Näitusel on eksponeeritud ka Gordini maalid aastatest 2017-2023, mis omapärasel grotesksel moel edastavad tema tundeid ja mõtteid kaasaegsest kunstist, kapitalismist, ning kunstniku ja institutsiooni vahelist keerulist suhetest. Maale võib käsitleda nagu tasapinnalist situatsionismi, kus tegelased seisavad silmitsi absurdsetega olukordadega ning üritavad leida väljapääsu juurdunud ja kivistunud süsteemidest. Teoste grotesksus liigub privaatsusest globaalsuse poole, kus lähtepunktiks on autori sisekaemus, mis viib sotsiaalmeedia, interneti ja massikultuuri vahel toimuvate laiemate protsesside poole. Enamasti on maalide viideteks sotsiaalmeedia kaudu leitud fotod, aga ka pildid isiklikest arhiividest, mis on saanud lühikeste tabavate fraasidega uue tähenduse.
