Alexei Gordin: „Näituse „Vaimud ja võimud“ raames mõtisklen probleematilisest arhitektuuripärandist ja selle mõjust inimeste eludele. Ukraina sõja foonil kerkis küsimus okupatsioonirežiimi monumentide kohta ja ühiskonnas oli märgata teatavat arvamuste konflikti. Tõde, nagu alati, jääb kusagile vahepeale ja on kahjuks emotsioonide tõttu märkamatu.
Näituse idee sai alguse ühest artiklist ajalehes „Postimees“, mis kirjeldas Maarjamäe „kuuraketi“ all peituvat salapärast punkrit, mille kaudu saab konstruktsiooni sisse minna. Vanade jooniste järgi on monumendi all ruum, mida keegi ei ole avanud viimase seitsmekümne aasta jooksul. Milleks see tehtud on ja mis selles peitub? Kui kaevata välja luuk ja avada salapärane punker, siis ehk viib see sellesse punkti, kus kõik vastuolulised aspektid moodustavad lõpuks tervikpildi?
Galerii keldrikorrusel eksponeeritud video kommenteerib 2007. aastal valminud Kristina Normani videot „Monolith”. Kui Normani problemaatiline monument kukkus taevast meteoriidina, tekitades ühiskonnas suurt segadust, siis praegune monument stardib nagu kosmoselaev ja lendab taevasse. Kummalisel moel pole seitsmeteistkümne aastaga monumentide küsimus ühiskonnas kadunud, vaid on esile kerkinud teravamalt kui kunagi varem.
Näituse teine osa kajastab teistlaadseid monumente – Eesti mõisaid, mis on küll sageli vaenulike võimude poolt ehitatud, kuid aegade vältel kaotanud esialgse poliitilise alatooni, muutudes pelgalt kultuurimälestiseks. Vaatamata sellele, et mõisakultuur on mõnes mõttes õitsenud põlisrahva verel, on mõisaid säilitatud ning hakatud hindama rahvusliku ajaloo lahutamatu osana. Nende esialgne vaenulik konnotatsioon kadus teise vaenuliku režiimi poolt toime pandud dekonstruktsiooni tõttu.
Näituse raames eksponeerin aastatega kogutud fotosid mahajäetud mõisakorteritest ja hoonetest leitud isiklikest asjadest. Tehes neid monumente nähtavateks, küsin: „Mille kaudu me peame käsitlema ajalugu? Abstraktsete sündmuste või tavaliste inimeste kaudu?“ Suurte ajalooliste värinate taga on väga raske märgata lõputut isiklike kogemuste põimumist, mis katab ruudustikuna kogu tajuva ruumi ja ulatub läbi aja. Just seepärast on nii raske interpreteerida ajalugu. See koosneb miljonitest eludest ja fikseerimata mõistetest.“
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
Näitus toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
