Gordin on juba pikemat aega käsitlenud linna näitusepinnana. Ta leiab mahajäetud hooned, imbub neisse – mõnikord tungib jõuga – ning muudab need hüljatud paigad ajutisteks galeriideks. Seintele jätab ta iroonilisi fraase, luues olukorra, kus kohalolu ja puudumine eksisteerivad üheaegselt: ta jäädvustab oma kohalolu ning otsib vaatajat, kes on olemas pigem võimaluse kui reaalsusena. Nendes paikades tehtud fotod ja videod avaldab Gordin TikTokis. Sageli sulgevad omanikud hoonete sissepääsud hiljem taas, muutes need külastajatele ligipääsmatuks.
„Mõtlesin, et see on ühtaegu naljakas ja absurdne – mingis hoones paiknevad sinu teosed, kuid hoone ise on kinni müüritud. Need tööd lihtsalt jätkavad olemist tühjuses ja vaikuses. See tunne on tuttav igale kunstnikule, kes kogeb pidevalt maailma ükskõiksust ja võitleb kogu jõust vähimagi nähtavuse nimel,“ ütleb Gordin.
Tema kunstiline žest viitab Ilja Kabakovi totaalsele installatsioonikunstile – hülgamise ja väljamõeldud mälestuste kroonikale, kus nii tegutsejat kui vaatajat justkui enam ei ole.
Kunstnik trükkis kahe aasta jooksul valminud tekstipõhiste teoste fotod esmalt betoonile ja paigutas need seejärel galeriiruumi. Nõnda ei ava „valge kuup“ galeriis neid teoseid niivõrd, kuivõrd lõpetab, institutsionaliseerib, suleb ja arhiveerib.
Kaasaegset galeriid tajutakse tihti mitte kui avatud ruumi, vaid suletud süsteemina. Selle visuaalne neutraalsus ja sisemine eksponeerimisloogika jätavad mulje teatavast barjäärist. Kõik mõjub liialt kauge, ebamugava, elitaarse ja eksklusiivsena – see võib pärssida kohalolu ja kaasatuse tunnet. Algselt kunstiteosele neutraalse taustana loodud „valge kuup“ mõjub nüüd pigem kättesaamatu territooriumina.
Paljude jaoks ei ole kaasaegse kunsti galerii koht, kuhu saab lihtsalt sisse astuda, vaid süsteem, mis eeldab eelnevaid teadmisi, ettevalmistust ja teatud käitumisnormide järgimist. Selles mõttes läheneb galerii mahajäetud hoonetele, millest Gordin räägib: „Nii nagu mahajäetud hooneid, on ka galeriisid keeruline leida ning tee kaasaegse kultuurini jääb tihti ebaselgeks ja raskesti läbitavaks neile, kes ei kuulu kunstimaailma.“
See tähelepanek kõlab eriti teravalt postsovetlikus ruumis, kus kunstitaju on seotud esteetilise mahajäämusega: visuaalset kujutlusvõimet on mõjutanud modernism ja sotsialistlik realism. Nõukogude kunst, olles ideoloogiline tööriist, ei harjutanud vaatajat subjektiivse ja avatud vaatenurgaga, ei võimaldanud kunstnikul esitada oma kunstilist seisukohta kui isiklikku eneseväljendust ega eeldanud vaatajalt tõlgendamist. Tulemuseks on, et paljude jaoks seondub “tõeline kunst” just modernismiga – selle kompositsioonilise korra ja nähtava autori käekirjaga. Kui need omadused puuduvad, tunnevad paljud end visuaalsest väljast kõrvale jäetuna: see maailm mõjub võõra, arusaamatu ja mitte igaühele mõelduna.
Siin tekib paradoks: institutsioonid, mis püüavad kunsti vaatajale lähemale tuua, dokumenteerivad ja arhiveerivad seda sageli ning lõpuks sulgevad selle märkide ja rituaalide süsteemi.
Käesoleva näitusega mõtisklebki Gordin kaasaegse kunsti kättesaadavuse üle, kus tee kunsti juurde nõuab omamoodi isiklikku sissemurdmise akti.
Tekst: Marina Russakova
