Viimastel aastatel oleme ühiskonnana kihutanud muudatuste kiirteel, püüdes hoida oma pea selge ja kohaneda. Neli naist, jalad kindlalt maas, vaatavad elule ratsionaalselt ja lubavad piiluda oma mõtetesse – neis on kohanemist ja kohandumist, uusi alguseid ja plaane, vahel aga ka udus olekut, udus unistusi ja udust läbitulekut.
Udu tekib eri temperatuuride kokku saamisel. Nii, nagu põrkuvad veendumused ja maailmavaated.
Udu justkui vähendab selgelt nägemise võimet. Aga äkki jätab hoopis rohkem ruumi kujutlusvõimele?
Vahel on udu eluliselt tähtis veeallikas, uutele algustele turgutaja.
Udu saab teha ka kunstlikult. Siis peab olema selleks mingi vajadus.
Meid seob äratundmine, et soovime viimaste aastate protsesse ja rännakuid kujutada nii nagu neid tajume. Kohati pea pilvedesse suunatuna unistades või vastupidi – liikudes hommiku- või õhtuudus. Kohati elust ja kriisidest moel või teisel puudutatuna tundes või hoopis tardunult nagu talveunes olles. Vahel mürgisudus kindlat maapinda otsides või igapäevast tuttavat rada kulgedes enda ümber äkitselt ilu märgates.
Vahel aga lihtsalt olles, mõtted sillerdavas härmaudus.
Neli naist, kes jaksavad elada, märgata ja luua – Juta, Annika, Kaari ja Signe.
Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
