Üks oluline muutus, mis on toimunud on see, et eile veel naljanumbrina tundunud naivism, mis tegelikult on kõigi loodusrahvaste kultuuri aluseks on leidmas sünteesi filosoofia, kaasaegse arhitektuuri, disaini ja kunstiga. Samamoodi püüab kvantfüüsika ühineda kaasaegse füüsikaga.
Oma näitustega Kadrioru Plazas oleme seda nähtust ka Uusnaivismi nime all tutvustanud. Miks see lapsemeelsus nii tähtis on? Aga sellepärast, et vaimumaailm ongi lapsik. Indiaanlased ütlevad, et vaimud suhtlevadki laste keeles. Emake Maa pidi olema umbes 12-aastase lapse aruga. Liiga „targast“ jutust vaimud aru ei saa. Sellepärast ongi intellektuaalid nii üksikud ja õnnetud. Nad peavad enda intellekti jumalaks ja kõrgemad jõud ei saa neid seega aidata. Ka erinevate maade religioonide riitused, laulud, tantsud on oma lapsikuses aukartust äratavad, ka kristluses muuseas.
Muistsel ajal oli maalikunst osa sakraalarhitektuurist. Ikoonid, pühapildid, klaasvitraažid, võlvide maalingud, sümbolid jm olid seotud arhitektuuri geomeetriaga tekitades nii koos müstilise värava teispoolsuse ja kõrgemate jõudude juurde. Kadrioru Plaza arhitektuur ongi sakraalne. Kolmnurkset kvartalit täitva hoone keskel on suur ringikujuline aatrium, ülessuunatud taimeseinaga, erineva suurusega kuplitega laes. Pildid paiknevad neljal korrusel aatriumit ümbritsevatel rõdudel ning taimedega kaetud liftitorni tagustes kandilistes rõduruumides. Inimesed, kes külastavad meil näitusi on kogenud mingit tugevat energiat ja õnnetunnet, mis on tekkinud kunsti ja arhitektuuri ühinemisest.
Seda tunnet rõhutavad ka lihtsa elu väljendused: noobel juuksurisalong suure klaasseina taga, rippjooga sooritaja klaasuste taga, pingpongi laud, õhtupäike, mis piilub üksikutest klaasustest. Selle galerii olemust on hästi kajastanud Mait Vaik oma suurepärases filmis „Le Soleil De Ma Vie“. Ring koos kunstiga on tekitanud mandala, millest peegeldub jumalik jõud.
Näitus „Ajavaim“ on jätk varem toimunud näitustele Park 1-3 ja Uusnaivism. Ka osalejad on paljuski samad. Kõrvuti tunnustatud meistrite Kaido Ole, Marko Mäetamme, Siim-Tanel Annuse ja August Künnapuga esinevad nooremad meistrid nagu Johanna Mudist, Anna Kõuhkna, Anu Muiste, Rait Rosin, Qba, Liisa Kruusmägi jpt. Tartut esindavad sellised „nõidkunstnikud“ nagu Kairo, Maria Evestus ja Ingmar Roomets. Lätist on juba teist korda saabunud Dagne Ventina, ülimalt puhas ja energeetiline kunstnik. Kõiki osalejaid ühendab teatav spirituaalsus, sensitiivsus ja ühendus vaimumaailmaga. Näeme siin ka ausat enesevaatlust (K. Ole), hiirte ja karude psühholoogiat kajastavaid maale (M. Mäetamm), mullakobarate ja muruga ühinemist (Kairo) ning padunaivismi pendlite, kellade, karude ja seentega (M. Evestus). Ühe siira ufopildi on esitanud ka noor kunstnik Alberto Künnapu.
Näituse kuraator Vilen Künnapu
