Näituse keskmes on Ladina-Ameerika kunstisuhted Euroopaga. Koloniaalperioodil oli kunst tähtis vahend, et levitada kristlust ja õigustada Hispaania koloniaalvõimude poolt peale surutud ühiskonnakorraldust. 20. sajandi iseseisvate Ladina-Ameerika riikide ja Euroopa vahel toimisid juba teistsugused kunstikontaktid: paljud noored ladinaameeriklased suundusid õppima Pariisi, Madridi ja Barcelonasse ning kohapeal tegutses hulk Euroopast pärit eksiilkunstnikke. Nii koloniaalkunsti kui ka 20. sajandi modernistliku kunsti puhul põimus euroopalik kohalike põlisrahvaste pärandiga, mille tulemuseks oli Ladina-Ameerikale iseomane pildikeel.
Näituse eraldi osa on sürrealistliku kunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni (1917–2011) teoste väljapanek 4. korruse projektiruumis.
Kuraatorid Kadi Polli ja Sirje Helme näitusest:
Euroopa ja Ameerika kultuurimällu on pikalt kuulunud teadmine, et Christopher Kolumbus „avastas“ „uue maailma“ 1492. aastal. Täna on eurooplaste vallutuslugu Ameerika mandril kuumade arutelude teemaks, Kolumbuse kujud langevad ning koloniaalperioodi kunst – aga ka Ladina-Ameerika ajalugu laiemalt – annab võimalusi uuteks tõlgendusteks ja näitusteks.
The Phoebus Foundationi Ladina-Ameerika kunsti kogu ulatub 16. sajandist tänapäeva ning on kujunenud viimase paarikümne aasta jooksul. Selle näituse eesmärk ei ole anda kronoloogilist ülevaadet kogu kontinendi kunstiajaloost, vaid The Phoebus Foundationi kogudest lähtuvalt on näituse keskmesse valitud kaks erineva iseloomuga perioodi.
Kolumbuse Lõuna-Ameerikasse jõudmise järgselt toimus eurooplaste jõuline võimuvõtt, mida peeti osaks ristisõdadest. Kunst võeti appi kristluse selgitamiseks, mille tulemusena segunes euroopalik kunstikeel põlisrahvaste kultuuriga ja sündis omanäoline nn põlisrahva barokk. Lisaks oli kunst koloniaalvõimude jaoks meedium kindlate rassi- ja klassisuhete õigustamiseks ja kinnistamiseks. Koloniaalmineviku avamine loob näitusel tausta 20. sajandil juba iseseisvate Ladina-Ameerika riikide kunsti vaatlusele.
Kohalikud uue põlvkonna kunstnikud käisid 20. sajandi esimesel poolel õppimas toona tähtsaimas kunstikeskuses Pariisis, aga ka Madridis ja Barcelonas ning valdasid Euroopa moodsa kunsti stiile: sürrealismi, konstruktivismi, abstraktsionismi jne. Samas oli neile tähtis tegeleda nii Kolumbuse-eelse põlisrahvaste kultuuriga kui ka koloniaalse mineviku poolt päranduseks saadud sotsiaalsete ja etniliste probleemidega. Mehhiko muralistide kaudu, eelkõige läbi Nõukogude Liidus hinnatud Diego Rivera (1886–1957) loomingu, jõudis Ladina-Ameerika mõjudega n-ö karm stiil 1950. aastate lõpus ka Eesti kunsti.
Publikuprogramm
Näitusega kaasneb hulk eriilmelisi üritusi, mis tutvustavad näitust ning avavad Ladina-Ameerika ja Euroopa kunstisuhteid. Traditsioonilise ava- ja lõpuprogrammi kõrval on üheks tähtsündmuseks augustis toimuv hoovifestival Kumu siseõues, kus on nii Ladina-Ameerika toitu, tantsu, töötube ja mänge kui ka ekskursioone ja vestlusi. Juulis ja augustis toimuvad igal teisel pühapäeval näitusel eesti- ja ingliskeelsed lühiekskursioonid. Sügisel on kavas vestlused, mille teemad ulatuvad koloniaalpärandist kuni Ladina-Ameerika mõjudeni Eesti kunstis. Täpsem info kõigi ürituste kohta on leitav kodulehe sündmuste kalendrist ja täieneb jooksvalt.
Näituse töögrupp
Kuraatorid: Sirje Helme, Kadi Polli
Ruumikujundus: Kaarel Eelma, Kristi Kongi
Graafiline disain: Külli Kaats
Tehniline juht: Andres Amos
Haridustöö: Darja Andrejeva
Publikuprogramm: Maria Lota Lumiste
Projektijuhid: Inga Jaagus, Niels Schalley (The Phoebus Foundation)
Toetajad
Näitused „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ ning „Leonora Carrington“ on korraldatud Eesti Kunstimuuseumi ja The Phoebus Foundation SON-i (Antwerpen, Belgia) koostöös ning Katoen Natie Grupi ja Indaver Grupi toetusel.
Seinavärvidega toetab näitust Akzo Nobel Baltics AS.
