Antud piirkond on visuaalselt ja ajalooliselt väga laetud paik, kus põimuvad eri ajastute kihid ja Tallinna identiteedi olulised sümbolid. Kaubamaja ja Viru keskus on märgilised näited eri ajastute kaubandusarhitektuurist. Endise Eesti Kunstiakadeemia krundile on kerkimas uus kõrghoone, Viru keskuse terrassil seisab „Hämarik“ ning ümberringi liigub lakkamatu inimvool, nii maa all kui peal. Tegu on monumentaalse keskkonnaga, ja seda mitte pelgalt mastaabi, vaid ka tähenduse ja visuaalse intensiivsuse poolest.
Näitusel esitletavad kohaspetsiifilised teosed sekkuvad linnaruumi mitmel tasandil, hõivates pindu nii inimeste tavapärastes liikumiskohtades kui paikades, kuhu pilk tavaliselt ei satu. Ka kunstnike valik on sarnaselt mitmekesine. Kõik teosed on loodud spetsiaalselt Kaubamaja ristmiku jaoks ning eri põlvkondadest ja rahvusest kunstnikud toovad näitusele nii enda isiklikud vaatenurgad kui suhestumise ruumiga.
Näitus käsitleb fotograafiat meediumiüleselt – kõik teosed lähtuvad fotograafiast, kuid väljendusvorm ulatub installatsioonidest ja digitaalsetest kollaažidest kuni skulpturaalsete objektideni. Kutsume vaatajaid üles avastama, kuidas foto saab toimida mitte ainult visuaalse kujutisena, vaid ka skulpturaalse elemendina, mis loob ruumi ja sekkub selle kogemisse.
Kunstnikud:
Mia Dudek (PL), Giovanna Petrocchi (IT), Eva Stenram (SE/GB), Mare Tralla (EE), Elo Vahtrik (EE), Sigrid Viir (EE)
Kuraatorid:
Kati Ots (EE), Trine Stephensen (NO)
Näituse tehniline teostus: Johannes Säre, Veiko Illiste
Avatud:
24/7 (A. Laikmaa jalakäijate tunnel 05:00–00:00)
Näituse alguspunkt: Gonsiori 2
Publikuprogramm:
07.09.2025
13:00 Kuraatorituur (inglise keeles). Alguspunkt: skulptuuri „Hämarik“ ees, Viru Keskuse välilalal.
14:00 Mare Tralla (EE) ja Roberta Lima (AT/BR) performance „Kõik ükssarvikud on sündinud vabade ja võrdsetena“. Skulptuuri „Hämarik“ ees, Viru Keskuse välialal (30 min, inglise keeles).
Täname:
Tallinna Keskkonna ja Kommunaalamet, Gonsiori tn 13 korteriühistu, Gonsiori tn 3 korteriühistu, Rannaauto KB OÜ, Johannes Luik, Markus Emmott, Mare Mikoff, Johanna Jolen Kuzmenko, Tina Hanssen (Buskerud Kunstsenter), Trage OÜ, Estconde Invest OÜ
Näitus kuulub 8. Tallinna Fotokuu põhiprogrammi
Kunstnikud ja teosed:
Elo Vahtrik (snd 1999) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kelle peamisteks meediumiteks on foto ja installatsioon. Vahtrik huvitub anomaaliatest, representatsioonist ning võimu ja ühiskonna toimimise struktuuridest. Sageli kasutab ta eelmainitud teemadega tegelemiseks tööriistadena kitši ja irooniat. Ta on lõpetanud EKA fotograafia osakonna ning omandab hetkel magistrikraadi kaasaegse kunsti õppekaval. Alates 2022. aastast kuulub ta Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liitu (ENKKL). Koostöös Kertu Rannulaga on ta kaasaegse fotokunsti väljaande „starter-KIT“ koordinaator ja alusepanija. 2023. aastal pälvis ta Wiiralti stipendiumi.
„Vaprad ja ilusad“, 2025
Bännerite seeria piirdeaial
Tartu mnt 1 ehitusplatsi piirdeaed
_____________
Eva Stenram kasutab oma loomingus 1950. aastatest pärit erootilisi leidkujutisi, jättes need ilma nende algsest otstarvest, et uurida puuduoleku ning keha objektifitseerimise ja fragmenteerimisega seotud teemasid. Jätkuvas fotoseerias Drape („Kardin“, 2011 –…) varjab ta otsese alastuse digimanipulatsiooni ja originaalfotode nihestamise läbi. Tuues tausta esiplaanile muudab ta ka modelli ja keskkonna suhet ning rõhutab fantastilisuse elementi oma fotodes.
Eva Stenram on Rootsi-Briti visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Ta õppis Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis fotograafiat (MA) ja Slade’i Kunstikoolis vabasid kunste (BA). Stenrami kunstipraktika keskendub fotograafiale kui meediumile ja järeltöötlusele, uurides fotokujutiste konstrueerimisel kasutatavaid koode, ihasid ja ideoloogiaid. Stenrami loomingut on eksponeeritud olulistel grupinäitustel üle kogu maailma, sh ka rändnäitustel. Talle on omistatud mitmeid auhindu ning 2019. aastal valiti ta Briti Kuningliku Fotograafiaseltsi poolt 100 kaasaegse globaalse fotograafia kangelanna hulka.
„Kardin I“, 2025
PVC kleebis vineeril
Gonsiori 3 hoone aken
„Kardin XVII“, 2025
PVC bänner
Gonsiori 3 hoone katus
Eva Stenram muudab vanu erootilisi fotosid, et uurida kehalise puuduoleku, objektistamise ja fragmenteerimisega seotud teemasid. Oma jätkuvas fotoseerias „Kardin“ (2011–…) on ta digitaalselt ära vahetanud kujutiste esi- ja tagaplaani, pöörates stseenide sisu ümber ning võimendades fantaasiaid otsese alastuse varjamise läbi. Pilk pöördub kehalt eemale, kuid kardina varju jääv ergutab vaataja kujutlusvõimet.
_____________
Giovanna Petrocchi on Itaalia fotograaf, kes elab ja töötab nii Londonis kui Roomas. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Londoni Kommunikatsioonikolledžist fotograafia erialalt ning magistrikraadi kujutava kunsti alal Camberwelli Kunstikolledžist Londonis. 2017. aastal võitis ta Lens Culture’i tõusva tähe preemia ja 2019. aastal valis The Photographers’ Gallery ta uue talendi auhinna ja mentorlusprogrammi võitjaks. Hiljuti nomineeris CAMERA Centro Italiano per la Fotografia ta FUTURES’i fototalentide auhinnale (2020).
Petrocchi loomingut on eksponeeritud isiku- ja grupinäitustel nii kodumaal kui rahvusvaheliselt. Põimides enda tehtud fotosid leidkujutistega ning käsitsi meisterdatud kollaaže 3D-printimise protsessidega, loob Petrocchi kujuteldavaid maastikke, mis on inspireeritud nii sürrealistlikest maalidest, virtuaalreaalsusest kui iidsetest kultuuridest. Lähtudes muuseumite väljapanekutest ja kataloogidest, moonutab ta tahtlikult ajaloolist narratiivi. Iidsed objektid on tema fotodel tundmatuseni moondunud ning tähendused killustunud – kontekstist välja tõstetud eraldiseisvate entiteetidena ei saa neid enam seostada ühegi konkreetse muuseumi ega ajaga. Korduva motiivina segab Petrocchi oma praktikas futuristlikke ja ürgseid stsenaariume ning ajaloolisi ja fiktiivseid elemente.
„Nihkuvad narratiivid“, 2023 –…
Vinüültrükk, fototapeet; laserlõigatud alumiiniumvormid
Gonsiori 2 hoone vaateaken
„Nihkuvad narratiivid“ (2023–…) on jätkuv seeria, mis koosneb arhiivimaterjalidest, digikollaažidest, 3D-prinditud objektidest ja erikujulistest alumiiniumvormidest.
See on katse vaadelda artefakte kui muutlikke entiteete, millel on võime nihutada narratiive ja tähendusi, mida me neile inimestena ajaloo käigus omistanud oleme. Samuti on see soov mõtestada arhiivi millegi efemeersena, selle asemel, et näha seda absoluudina. Kui varasemalt seostusid arhiivid ajaloolise tõe ning teadusliku metodoloogiaga, siis veebipõhiste andmebaaside levik on aidanud seda nägemust avardada, tuues välja arhiivide aegadeülese ja kallutatud loomuse. Käesoleva teosega soovib kunstnik näidata dünaamilist arhiivi, mis on kokku pandud erinevate andmebaaside ja dokumentide põhjal ning võimaldab seetõttu luua vaatajal uusi ja senitundmatuid, aga ennekõike subjektiivseid seoseid. See tähendab, et arhiiv kaotab oma traditsioonilise tähenduse ning kujutatud skulptuurid ja „dokumendid“ viitavad objektidele, mis võivad, kuid ei pruugi päriselt olemas olla.
Erinevalt raamatulehekülgedest või muuseumite väljapanekutest, on kunstniku loodud nii olevikust kui minevikust pärit artefaktid esitatud sarnaselt meeleolutahvlile või uurimisseinale, kus objektid ja väljaprindid on üksteisega dialoogis, vallandades ootamatuid seoseid ning mängides fiktsiooni ja autentsuse piirialadel.
Laserlõigatud skulptuuride siluetid jäljendavad kollaažidel kujutatud artefakte ning vastupidi, luues visuaalse dialoogi ajalooliste dokumentide ja nende spekulatiivsete tõlgenduste vahel.
_________________
Mare Tralla (snd 1967 Tallinnas) on kväär-feministlik kunstnik ja aktivist. Tema professionaalne kunstnikukarjäär sai tuule tiibadesse 1990. aastate alguses, mil ta oli üks esimesi feministlikke kunstnikke Eesti kaasaegse kunsti väljal. Lähtudes oma isiklikust ajaloost ja igapäevastest kogemustest, toimis tema looming otsese kriitilise reaktsioonina sellele, milline oli Ida-Euroopa ühiskondade üleminekuperioodi mõju naistele. Ta kasutab ja kombineerib oma loomingus erinevaid meediume nagu video, foto, performance, interaktiivne meedia, maal ja erinevad traditsioonilise käsitöö vormid. Aktivistina on ta olnud seotud selliste liikumistega nagu Act Up London, Catwalk4Power, No Pride in War ja LGSMigrants. Tema viimatised performatiivsed projektid on käsitlenud kväärkogemust ja sooküsimusi, HIV-nakkusega seotud stigmat, ning uurinud jätkusuutlikkuse ja majandusega seotud teemasid. Hetkel elab ja töötab Mare Tralla Edinburghis.
„Ma näen sind!“, 2025
Kohaspetsiifiline installatsioon skulptuuri „Hämarik“ ees
Skulptuuri „Hämarik“ ees, Viru Keskuse välialal
„Ma näen sind!“ on kõige võimsam tunnustus, et kedagi märgatakse, tema tõde, tema valu, tema armastust, tema kväärsust, tema ilu, tema ausust, tema igatsusi, tema rõhumist, tema saladusi, tema varjusid, tema ohverdusi, tema suuremeelsust, tema inimlikkust, tema haprust, tema kannatusi. Samal ajal on „Ma näen sind!” ka hoiatus, et kellegi ükskõiksust, sallimatust, viha, vastikustunnet, võimu kuritarvitust, vägivalda, kaassüüd ja vaikimist on märgatud, need jäetakse meelde ja neile hakatakse vastu.
Need silmad, mis märkavad, on alati lahti!
Ma näen sind, Hämarik!
____________
Mia Dudek on Lõuna-Poola tööstuslinnast Sosnowiecist pärit kunstnik, kes elab ja töötab Lissabonis. Pärast fotograafiaõpinguid Londoni Kommunikatsioonikolledžis (BA, 2012) ja Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis (MA, 2016) hakkas ta oma loomingus kasutama ka installatsiooni ja skulptuuri – ning kirjutab nüüd selles vallas Lissaboni Ülikoolis ka oma doktoritööd.
Oma kunstipraktikas tunneb ta huvi keha ja arhitektuuri suhte vastu. Viimase kümnendi jooksul on Dudek loonud õrnu ja isiklikke teoseid, mis lähtuvad paneelmajade arhitektuurist ja interjööridest. Enamasti esitleb ta neid fotoprintidena, kuid aeg-ajalt võtavad need kuju ka võluvate skulpturaalsete või installatiivsete teostena. Kõrvutades materjale nagu betoon ja metall pehmete polüuretaanvahtude ja orgaaniliste materjalidega nagu lateks ja vaik, viitab Dudek nende koduste installatsioonidega hoonete oletatavate elanike igapäevastele tegevustele nagu vannis ligunemine, rõdul päevitamine või aja surnuks löömine ühe Kesk- ja Ida-Euroopa elamurajoonide põhilise disainielemendi ehk vaibakloppimispuu kõrval. Dudeki loomingut on eksponeeritud paljudel näitustel üle kogu Euroopa, samuti on see leidnud kajastust mitmetes publikatsioonides.
„Immitsus“, 2025
PVC bänner
Gonsiori 13 hoone sein.
Plekiline, osaliselt kangaga kaetud vann mõjub üsalaadse kambrina, mis ei suuda enam kinni pidada sellest välja immitsevaid vedelikke ja eritisi. Intiimsusest saab puuduolek, kui kodune pesuruum muutub uputuse ja varingu paigaks. See, mis jääb, on õrn ja niiske – kehast maha jäänud sadestused, jäljed, mis tõrguvad võtmast lõplikku kuju.
___________
Sigrid Viir (snd 1979) on foto- ja installatsioonikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud kultuuriteooriat Eesti Humanitaarinstituudis ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala. Ta on aktiivselt osalenud näitustel nii Eestis kui mujal.
Oma kunstipraktikas tegeleb ta inimeksistentsi argiste aspektide, sotsiaalsete normide ja eeldustega. Kasutades huumorit, absurdi ja visuaalse keele eripärasid, tunneb ta huvi ka töö totaalsuse ja isikliku vaba aja nihkuvate piiride ning selle vastu, kuidas erinevad kontekstid tingivad ka erinevate – eriti naistelt oodatud – rollide kujunemist.
„Tulemuste ümbermõõt”, 2025
Installatiivne fotoseeria 4 vaatuses, 4 vaheajaga, trükitud välimeedia materjalidele, erinevad vormistused ja suurused, valminud ühe suve jooksul
A. Laikmaa jalakäijate tunnel
Esimene vaatus – Lubadused
Saabuvad kõikidest suundadest
Hommik
Kakofooniline mesimagus hookuspookus
Suure pildi huvides
Teine vaatus – Võimalused
Kahjuks tuleb tõdeda, et …
Pärastlõuna
Tasapind lööb kergelt kõikuma, õnneks saab numbritega asjad joonde
Suur pilt valitutele
Kolmas vaatus – Vabandused (vahel ka sigadused)
Koreograafilised meistriteosed uputavad unne
Ümbernurga ütlemised
Õhtupoolik
Korduv
Neljas vaatus – Tulemused
Asjade ümbermõõt on määratud, kaunilt optimeeritud
Suhkruga kaetud
Lillevaiba alla maetud
Öö
_________________
Roberta Lima on Austria-Brasiilia kunstnik, kes elab ja töötab Helsingis. Lima kasutab oma loomingus erinevaid meediume, et luua installatsioone, mis uurivad keha ja ruumiga seotud alternatiivseid narrative, sealhulgas looduse ja tehnoloogia, mütoloogia ja normivälise soolise identiteedi kokkupuutepunkte.
