Näitusel võtavad kunstnikud ja kuraator Frankensteini rolli, esindades sümboolselt tänapäeva ühiskonda, mis püüab pidevalt vormida meie keha mingi normatiivse raami järgi. Iga näitusele valitud kunstiteos esindab mõnd inimkeha osa, mis on uudishimulikule külastajale galeriiruumides vaatamiseks välja seatud. Kõik tükid on „õmmeldud“ üheks olendiks, kellest saab näitus ise, mis esindab nii tänapäeva ühiskonnas eksisteerivaid frankensteinlikke ihasid kui ka kuraatorinäituste korraldamise traditsiooni ennast.
Kogo galerii kuraatori Šelda Puķīte kureeritud „Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“ on esimene näitus, mida Kogo ja Titanik galerii oma tänavuse koostöö käigus vahetavad. Sügisel avatakse Kogo galeriis näitus, mida kureerib Titanik galerii direktor Mirjami Schuppert.
Näitusel „Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“ osalevad Eike Eplik (EE), Edith Karlson (EE), Laura Põld (EE), Kristel Saan (EE), Krišs Salmanis (LV), Jaanus Samma (EE), Rūta Spelskytė (LT), Līga Spunde (LV), Sabīne Vernere (LV), Kristina Õllek (EE), näituse kuraator on Šelda Puķīte.
KUNSTNIKE LÜHITUTVUSTUSED
Eike Eplik (sünd. 1982) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab oma jutustustes nii loodusest pärit motiive, galeriiruumi põrandast laeni, skulptuuritehnikaid klassikalisest kipsivalust kui ka paberi- ja puiduassamblaaže ning leidobjekte. Tema kunstis kujutatud protsessid on osaliselt alateadlikud ja mitte alati lõpuni lahtiseletatavad. Eplik lähtub oma näituste ettevalmistamisel improvisatsioonist, kuivõrd kasutatav materjal seda võimaldab.
Edith Karlson (sünd.1983) on Tallinnas elav skulptor ja installatsioonikunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Ta omandas bakalaureuse- (2006) ja magistrikraadi (2008) Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Karlsoni skulptuurid ja installatsioonid meenutavad keskaegseid reliikviaid, aga ka veidraid tsirkusetruppe ja fantasmagoorilisi painajaid, kus ühes ja samas apokalüptilises nägemuses põrkuvad vana ja uus maailm. Kunstniku töid on kirjeldatud kui süngeid muinasjutte, sest need kipuvad välja nägema lõbusate mängutubadena, mis on aga täis koletuid olevusi. Nad kõik näivad olevat vahendid, mille abil luua teadvuse salasoppidest välja tungivate tugevate inimemotsioonide ja hirmude allegooriaid.
Laura Põld (sünd. 1984) on oma töödes järjepidevalt keskendunud inimeste (ja loomade) vajaduste uurimisele, nagu koosolemine ja kogukond, turvalisus ja peavari. 2000. aastate esimesel kümnendil valminud maalid ja installatsioonid tegelevad üha enam kodu ning sellest eemal viibimise temaatikaga. Viimasel ajal on Põld oma loomingus keskendunud pigem materjali valikule ja selle ajaloolisele kontekstile. Ta rakendab traditsioonilist käsitööd ja erinevaid tehnikaid, näiteks primitiivne keraamika ja tikkimine, mis huvitavad teda eelkõige mälu ja kogemuste talletamise vahendina.
Kristel Saan (sünd.1985) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta omandas magistrikraadi keraamika alal Eesti Kunstiakadeemias (2015) ning on õppinud ka Londonis Central Saint Martinsi kunsti- ja disainikolledžis (2011), samuti Vancouveris Emily Carri kunsti- ja disainiülikoolis (2013). Saan tegeleb suuremõõtmeliste installatsioonide, fotograafia, videotööde, keraamika ja tekstiiliteostega. Kunstniku looming meenutab sageli eriilmelisi utoopilisi valdkondi, kus põimuvad luule, filosoofilised teemad ning mitmesugused ootamatud orgaanilised ja tehislikud materjalid, kusjuures üheks peamiseks aspektiks saab objekti, materjali ja ruumi tajumine.
Krišs Salmanis (sünd,1977) on Riias elav visuaalkunstnik. Ta on õppinud Läti kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni allosakonnas (magistrikraad, 2003) ja Kölni meediakunsti akadeemias (2009–2010). Salmanis kasutab oma kunstis nii animatsiooni, videot, fotograafiat ja objekte kui ka oma keha. Tema tööd võib tajuda kui vaimset harjutust, intellektuaalset tegevust ja vaimukust kui mõtte keerdkäiku. Salmanise teosed on hoolikalt viimistletud ja peensusteni läbi mõeldud. Sageli on need kunstilise väljenduse poolest üsna minimalistlikud ning neid määratleb nende ootamatu paradoksaalsus ja intuitiivne tõeotsing koos peene iroonia ja eksistentsiaalse kurbusega.
Jaanus Samma (sünd. 1982) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadiga graafika erialal (2005) ja magistrikraadiga kujutava kunsti erialal (2009). Samma looming hõlmab fotosid, installatsioone ja videoid, mille teemad on lähtunud linnaruumi uurimisest ja selle subjektiivsest kogemisest. Aastate jooksul on tema huvid liikunud soouuringute suunas, uurides meeste seksuaalsuse kujutamist ja selle portreteerimise viise kunstiliste vahenditega. Tema huvialade hulka kuuluvad nii ajalugu, etnograafia ja museoloogia kui ka nende kolme ristumiskohas kasutatud narratiivid.
Līga Spunde (sünd. 1990) esitab oma teoseid multimeediainstallatsioonidena, põimides isiklikke lugusid tahtlike väljamõeldistega. Viited erinevatele aegadele ja sümbolitele loovad tohutu ja samas hapra võrgustiku. Tõlgendamise täpsusest ja uutest kontekstidest kujuneb isikliku kogemuse laiendus, mis saavutab üldtunnustatud tõe staatuse. 2016. aastal lõpetas ta magistriõppe Läti Kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni osakonnas; tema lõputöö „The Hike“ kuulus Euroopa kunstiakadeemiate lõpetajate kolme parima projekti hulka.
Sabīne Vernere (sünd. 1990) on Riias elav maalikunstnik. Ta juhib Läti kunstiakadeemia eksperimentaalset kunstiruumi Pilot. Aastal 2019 kaitses ta magistrikraadi Läti kunstiakadeemia visuaalkunsti teaduskonna maaliosakonnas. Ta on täiendanud oma oskusi Zagrebi ülikooli kaunite kunstide kkadeemias ja Antwerpeni kuninglikus kaunite kunstide akadeemias. Vernere on Läti maalikunstis tõusev täht, kes on pälvinud tunnustust oma säravate ja ekspressiivsete India tušiga tehtud maalide poolest. Kunstnik on oma uuriva pilgu suunanud kehalistele ja seksuaalsetele kogemustele, mis toimivad uurimise võtmeteemadeks saamise asemel pelgalt töökeele laiendusena.
Kristina Õllek (sünd.1989) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (visuaalkunst ja fotograafia, bakalaureusekraad 2013, magistrikraad 2016) ning täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensees (2012) ja Rotterdamis Piet Zwarti instituudis (2016). Õllek tegeleb fotograafia, video ja installatsioonidega, keskendudes esindusprotsesside, geoloogilise mateeria, veeökoloogia ja inimese loodud keskkondade uurimisele. Ta uurib olukordi, kus fakt ja fiktsioon, sünteetiline ja loomulik, koopia ja originaal omavahel põimuvad ning muutuvad uue ja ümbermõeldud tähendusega hübriidseks objektiks/aineks.
