Mauri Grossi sõnul tõmbas teda nooruses hoopis filmimaailm, mistõttu astus ta 1991. aastal kunstülikooli õppima teatridekoratsiooni ja teatrimaali ning asus tööle võtteplatsidel kunstniku assistendina. „Teatrites oli sel ajal vaikne periood. Kui aga sees möllab – tahaks katsetada ja luua –, siis (teatris) vastati, et toome rekvisiidilaost lavale selle või tolle. See aga mind piisavalt perspektiivselt ei kõnetanud,“ räägib Gross. Tema sõnul avaldasid talle suurt mõju ka tolleaegsed muutused ühiskonnas. „Olin alustanud 1980ndate Tartu kunstikoolis ja selle lõpetanud, õppinud viis aastat kunstiülikoolis ja Tallinna ülikoolis ning pool sellest perioodist oli aktiivne muutuste aeg – muutusid väärtushinnangud, kogu ümbritsev maailm, millega kaasnes segadust.“ Nii liikus Gross filmimaailmast reklaami ja sisekujunduse valdkonda. „Graafiline disain, reklaamfilmid. See ei olnud kõige hullem töö, ikkagi kunstivaldkonnaga seotud, ja ma nautisin seda. Tollane periood ei olnud ka maalikunsti hiilgeaeg, reklaam tundus põnevam. Ma ise väga imetlen neid, kes koolis lõpetavad maalikunsti ja jäävad tegutsema – paljud hakkavad maalima alles hilisemas eas.“
Grossi jaoks ei olnud nö. mittemaalimise periood siiski väga pikk. Ta alustas uuesti, kuid esialgu tema loomingut näitustel näha ei saanud. „Mind sisemiselt üllatas kõige enam see, et kui oled õppinud nii pikalt maali ja naudid maalimist ning maalinäituseid, siis kõik need kogemused kogunevad su sisse nagu uued kihid – alateadvus ikka õpib edasi. Minu jaoks on see täielik müsteerium.“
Rohepöördest
Möödunud aasta oktoobris avati Vaal Galeriis palju tähelepanu pälvinud näitus „Rohepööre“, mis oli Grossi enda sõnul juba veidi ajale jalgu jäänud. „Kui seda näitust vaadata, on selge, et seda ei ole maalitud poole-aasta või aastaga. Näituse loomine algas kolm aastat tagasi. Siis kõnetas see teema mind rohkem, aga nüüd on see jõudnud väga jõuliselt tänasesse päeva, nagu plakatiks. Just nagu see punane maal ja need punased Tallinna tänavad, mis lõppevad eikusagil,“ selgitab Gross väljapanekut. „Inimesed, kes ainult jala käivad, ei teagi seda,“ lisas ta.
Minul on küll suur küsimus, et kas see on rohepööre, kui kellelgi on privileegid.
„Ma ei ole kordagi mõelnud, et peaksin rohelisuse teemal sõna võtma, aga mul on tunne, et sõnumi märgiline pool jõuab nagu iseenesest kohale. See on ka hea kunsti tundemärk – ei ole nii otsest viidet ja see ei tegele sotsioloogia ega psühholoogiaga, vaid tunnetusega, mis kirjeldab meie ümber toimuvat. Mõned asjad ja teemad jõuavad kunsti varem. Kunstnik võib olla ka ettekuulutaja.“
Mis puudutab loodushoidu, siis on Grossi sõnul puudu selgetest sõnumitest. „Kogu selle metsadiskussiooni alguses märkasin, kui paljud inimesed postitavad pilte lageraietest ning mõtlesin, et see ei muuda ju midagi. Pigem on puudu selgest artiklist, kus mõlema osapoole seisukohad on välja toodud, nii et inimene saaks otsustada. Nii on ka hea kunstiga, kus teos annab inimesele küsimuse, mitte vastuse. Mina kunstnikuna ei hakka vastama mis on õige ja vale. Minu arvates on need punased teed Tallinnas väga šeffid. Las inimene ise otsustab, kas see on õige või vale. Samamoodi on näitustega.”
Üks punane tühi ruut väljapanekul – kas see meeldib või kas see peab talle meeldima – seda otsustab inimene ise.
Kunstnik ise enda sõnul fanaatiliselt metsausku ei ole. „Aga nagu Buddha ütles: ta kirgastub seal, kus loodus ei taha inimeselt midagi. Mõte on selles, et põld tahab tohutult hoolt, aga mets kasvab inimese vahele sekkumiseta niikuinii. Vahest vaata, et kuidas need maakohad, mis on unarusse jäänud, lihtsalt mattuvad seda tahtmata. Või vaata peenart, ilma hooleta seda ju järgmisel aastal ei ole.
Looduse esitlemine sellisena nagu ta on – näiteks kõrrelised peenras – on tohutu trend ja nii need üleniidetud platsid vaikselt hääbuvad. Minu absoluutne lemmik on puisniit – inimese tegevuse ja looduse kõige ideaalsem kooslus. Tallinnas on paiku, kuhu on jäetud kasvama kõrrelised, ja need on väga nauditavad. Ja eriti kui need on mitte väga kaootilised, aga veidi piiratud – aastas mitu korda eksponeerivad need midagi uut,“ selgitab Gross.
Publiku tähelepanust
Kui palju aga maalikunstnik luues publiku peale mõtleb, et kas ja kuidas üks või teine teos kõnetab? Kas see on „söödav“? Grossi sõnul proovib ta töödega alustada ikkagi isetult, ega mõtle selle peale, et kas see kellelegi korda läheb või kas see õnnestuks maha müüa. „Pigem vastupidi… Väga palju maale ma maalin ikkagi lustist.”
Oluline on maalimine ehk kõik peab tulema kergelt ja sundimatult. Vaeva eest ei taha keegi maksta.
Et näitusi ja tegemisi on palju siis tellimustöid kunstnik ette ei võta. „Tellimustöödega käib kaasas teistsugune pingestatus ja see teeb maalimise keerulisemaks, eesmärgipäraseks. Oled kohe uues olukorras, kus ei ole enam sellist naudingut,“ selgitas Gross. Kui palju töid kunstniku pintsli all valminud on, autor öelda ei oska. „Ma ei ole üle lugenud. Ma vahel pildistan üles neid töid, mida tahan arhiveerida – et juhul, kui see töö liigub edasi, siis mulle jääb kvaliteetne pilt jäljena alles.“ Siinjuures tuletab Gross meelde üht oma mahukamat näitust Vaal galeriis 2014. aastal, kus oli väljas kokku 307 maali – 3 eksponeeritud teostest koosnesid igaüks 100 läbimaalitud ja mitu korda ülemaalitud ruudust. Kahte näitusetöödest võib senini Swissotelis näha.
Möödunud aastal pälvis Eesti Kunstike Liidu kevadnäituse publikupreemia Grossi teos „Pööripäev“. Grossi sõnul on saadud preemiameeldiv tunnustus ja tähelepanu, kuid üle ta seda ei tähtsusta.
Tänapäeva kriitika on ju nii ära tasandatud – sellist jõulist argumenteeritud kriitikat, mis õpetaks, on ikka väga vähe.
Ja ma tunnen sellest puudust ning ka küsin seda. Enesekindla inimesena kriitika ja publikupreemia mind liiga palju ei loksuta ega endast välja ei vii. Saan ikka rahulikult oma tööd edasi teha. Ja enesekindlust kui iseloomuomadust selles eas enam väga ei muuda,“ muigab Gross.
Kunstnik Eesti Kunstnike Liidu korraldatud “Kevadnäitus 2022” publikupreemia üleandmisel.
Maalimisest
Loometööga tegelemiseks kunstnikul kindlaid väljakujunenud rituaale ei ole, küll aga arvab ta et pole ühtegi tööd teinud täielikus vaikuses. „Kui on seisaku koht, siis mõistan, et ei ole mõtet ootama jääda loomingut, vaid tuleb võtta aeg maha ja vaadelda rohkem, kuulata muusikat ning see loovus läheb uuesti iseenesest käima.“
Oma igapäevatöö keerukust selgitades räägib kunstnik, et iga teosega, eriti lõpufaasis, tulevad nö ümbermaalimise kohad ja vastupidised kohad minimalistlikes töödes. „Paljud ilmselt vaatavad minimalistlikke töid kui perfektsed pinda, kuid perfektset pinda maalides on eksimisevõimalus nullilähedane. Kui seal on mingi üleliigne täpp või kärbes on sisse lennanud, siis seda enam muuta ei saa.
Ükskord kukkus higitilk selle punase töö peale (viitab teosele ateljee seinal). Hakkasin pintsliga puhastama ja see tilk hakkas venima ja venima. Higis olevad soolad lahustusid ja tekkis triip, mis hakkas teosel jutustama lugu, mida mul seal vaja ei olnud ja välja seda ka ei saanud.“
„Mõningaid pilte olen vahest ka üle maalinud. Mul oli ühele tööle vaja kunagi liiliaid maalida ja mõtlesin, et kuhu ma neid proovin ja vaatasin, et see (viitab teisele tööle toas) on nii hästi kuivanud ja mõtlesin, et ma maalin sellele plakatlikul tööl olevale daamile need liiliad kätte. Lõpptulemusena läks pilt paremaks ja ma sain endale kohe kaks ühes!“ jutustab kunstnik.
Loodusest ja märkamisest
Võimsate loodusmaalide tarbeks käib Mauri Gross sageli looduses pildistamas. „Käin looduses üksi ning see on päris tervendav kogemus, kui sa ei pea ootama kellegi teise järel, et lähme, vaatame ja kõnnime.
Kui sul on koht, kus käia ja sa käid seal oma tempos ja juba kümnendat või kahekümnendat korda, siis tekib mingi märkamine ja taipamine.
“Sa saad aru, et see lageraie ei ole maailmas kõige hullem asi, mida pildistada ja jagada ja jagada. Ühel hetkel on jah nukker, aga kõigil inimestel ei olegi üks maitse. Mõnele meeldivad kiilakad ja mõnele habemega. Kas siin ei ole väike liialduse moment?“
Looduses liikudes vaatleb Gross ümbritsevat ja pildistab nähtu üles, küll mitte tundide kaupa. „Kui ma võsamaalidega alustasin, siis ma ikka sügavalt mõtlesin, et kas see üldse on tehniliselt võimalik. Ma tegin umbes pool aastat kavandeid, et mõista, kuidas see hakkaks toimima ja mõjuma nii, nagu ma seda näen. Et ma ei hakkaks jutustama ümber miskit pajupõõsast Harjumaal kl 6,“ selgitab kunstnik.
„Need suured kevadnäitusel väljas olnud tööd – neid on tehtud julgelt üle kuue kuu pigem üheksa kuud. Vahepeal on neist lehtedest saanud juba kompost – see on ka pildi peal näha. Mõni bioloog saaks ilmselt naerda, et need taimed pildil tegelikult ei õitsegi koos. Aga see ei olegi oluline, oluline on seisund töö ees seistes. Ja nagu näitab ka see publikupreemia, siis see ka kõnetas inimesi. Ega hea töö ei olegi ilusti tehtud. Seal on selliseid kohti, mis on maalitud nii nagu hetked on olnud – krimpsus sirelileht just nii, nagu ta tol hetkel oli,“ räägib ta publikupreemia pälvinud teosest. „Kunst on küll tõsine asi, aga eks seal võib suunata ka oma mängu oma äranägemise järgi, lusti lihtsalt. Ja sinna saab panna ka kihte, mis ei ole nii tõsised, plakatlik seisund justkui peatunud aeg!”
Akude laadimisest
Hobidena nimetab Gross loodust ja mägedes matkamist, kus aga vähegi võimalik. Austrias või mujalgi reisides uurib ta, et kus asub lähikonna kõrgem tipp ning kui see on rohkem kui 2200 meetrit, siis võtab teekonna ette. „Mind tõmbab mägedesse. Maalikunst on individualistlik ja ükskõik, kui palju sa seda naudid, on vaja vaheldust. Kui oled eemal ja teed midagi nii teiselaadset, siis tekivad uued mõtted-ideed. Tänu filmikunsti taustale ja kogemusele olen õppinud ära ka igava filmi lõpuni vaatamise. Seda seepärast, et ka igavast filmist võid saada suurepärase, lausa geniaalse mõtte – seda mõtet ei oleks saanud sa teistmoodi kui seda igavat filmi vaadates. Ma ei lähe paanikasse, kui vaatan PÖFFil filmi, mis ei kõneta. Suudan keskenduda seansi lõpuni.“
Näitusevaade Mauri Grossi väljapanekust “Ilmutus” ArtDepoos
Reisimine ei ole Grossi suur unistus, kuid nagu ta ise naljatab, siis saab ta hakkama. “Kui reisida, siis kultuurselt ning ükskõik kuhu ma lähen, otsin üles kunstimuuseumi. Üks erilisematest on Vietnami rahvusmuuseum – super kolonialistik palazzo maja, kus on maksimaalselt maalikunsti, Vietnamile omaselt tušši ja akvarellmaali, mis jõuab prantsuse kolonialismiajani, millele lisanduvad Vietnami sotsrealism, vabanemine ja kapitalism ehk suurepärane kunstiläbilõige! Maja ennast kui suurt elamust keegi ei eksponeeri, kuid sees avanev elamus on fantastiline. Juba see konflikt selle kolonialistliku maja ja sisu vahel,“ kirjeldab Gross üht eredamat elamust.
Kunstinäitustel käimisest
Grossi sõnul ei peaks tehnoloogia kiire arengu juures pelgama, et vajadus ja isu kunstinäituste järele kahaneks. „Nii nagu ei ole kadunud kino ja teater, jääb vajadus ka füüsiliste näitust järele,“ sõnab ta. „Jah, näiteks fotokunsti saab nautida ka ekraanilt, kohe teost suumida ja elamuse saada. Maali faktuur ja läige, olemus ja nüansi erinevused, tajumine lähedalt ja kaugelt tulevad ikkagi terviklikult esile ainult näitusel.”
Ma arvan, ekraanitüdimus on nii suur ja metafüüsilise kogemuse vajadus olemas, mistõttu on maalikunst ka tõusuteel. Arvan, et inimene otsib uusi kogemusi ja rahu.
Maali kui meediumi pikaealisus on kunstniku arvates ka põhjus, miks on inimestel maalikunstiga kõige lihtsam suhestuda. Kindlasti ei pea alati nähtu meeldima, kuid kogetu võib viia mõtte siiski rändama. Maalide puhul on Grossi sõnul üks toredam osa järjepidevus ehk et vaatajal on võimalus vaadelda ajas autorite käekirja kujunemist.
Kunstinäitustel käimine on aga Grossi arvates suures osas ka n-ö harjumuse asi. Reisides näiteks Pariisi, ei ole vast mõeldav, et ei minda vähemalt ühte kunstimuuseumisse või galeriisse, aga seda võiks teha ka kodule lähemal. „Kui maalikunstiga suudetakse suhestuda, siis kaasaegse kunstiga puhul võib tekkida tõrge. Minul endal seda muret ei ole, sest ma olen kokku puutunud filmiga, teatriga, kaasaegse kunstiga, aga ei saa eeldada, et publikul on eriharidus või vastav kogemus,“ sõnab ta.
Kuidas aga neid, kes kunstisaali nii sageli ei satu, võiks kohale meelitada? On ju hulk inimesi, kes tunnevad end kunstivõhikuna ja käivad galeriidest kaarega mööda.
Kui keegi ütleb, et tema ei tea kunstist midagi, siis ma küsin, et mis taju järgi sa riideid ostad? Kas ainult seda mis on moes või juba moest ära?
Grossi arvates on aga ootus, et kunst peaks olema nii või naasugune või täitma mingit rolli, täiesti vale. „Me ühiskond ise tingib selle rolli. Taustsüsteem on nii suur – 90% loodust on loodud kunstivaldkonna inimeste poolt – riided, autod majad… Meil ei lähe läbi, et riik ütleb, et insener teeb sulle selle ja sina tarbid seda. See võib olla nii Põhja-Koreas või kusagil mujal, kuid meil on taustsüsteem selline, et võid küll suunata, kuid inimesed ei osta endale koledat kunsti või koledaid riideid ega ebamugavaid toole,“ lausub ta.
Kunsti ostmisel peatudes sõnas aga Gross, et inimesed kasvavad koos end ümbritseva kunstiga ning liiga palju kunsti ostmise vähesuse pärast muretsema ei peaks. „Ühiskond tervikuna on jõudmas mingi piirini – võibolla ei ole nii suurt väärtus enam 5 cm suurema ekraaniga telekal või suuremal külmikul – see ring on täis. Nüüd mõeldakse juba järgmises dimensioonis.“
