Raul Meel

Kunstniku päritolumaa: Eesti

Raul Meel (1941) on üks eesti kunsti nimekamaid avangardiste, kes hakkas näitustel esinema 1970. aastate alguses. Meel esindab eesti kunstiuuenduse radikaalset suunda, mida nõukogude ajal ametlikult ei aktsepteeritud. Kuna tema looming erines üldisest kunstipildist, polnud tal võimalik läänest tulnud paljusid esinemiskutseid vastu võtta. Eesti Kunstnike Liitu võeti ta vastu alles 1987. aastal.

Meel on tuntud kui konkreetse luule pioneer Eestis, graafik, maalikunstnik, skulptor, installatsiooni- ja tuleperformance’i-kunstnik, arvukate kunstnikuraamatute autor ning ühtlasi mesinik – Meel on veendunud, et mesilaste elu jälgimine on juhtinud teda edasi ka kunstiloomingus. Temaatiliselt läbib Meele loomingut looduse, tehnoloogia ja poeesia ning kunsti suhte mõtestamine, tema looming ühendab visuaalkunsti ja kirjanduse, keele, teksti, sõna, silbi ning muusika, heli, hääle, hääliku. Ühelt poolt iseloomustab tema loomingut esteetiline minimalism. Teisalt toimib Meel peamiselt kontseptuaalse suurte protsesside kunstnikuna – nii sünnivad mahukad sarjad, näiteks sisaldab serigraafiatrükis pildisari „Taeva all“ (1973, 1992) 3000 lehte (igaüks 63 × 65 cm), millest ta on koostanud eri mahuga, maksimaalselt kuni 60-pildilisi väljaansambleid (Raul Meele termin).

Eesti konkreetse luule alusepanija Meele masinakirjajoonistustest kasvas välja praguseni toimiv, keelelis-häälikulist ning visuaalset kujundit genereeriv ja arendav süsteem, mida ta on kasutanud nii vabagraafikas kui ka plakatiloomingus. Meele piltluuletusi saab käsitleda tekstieksperimentidena, mis põhinevad kirjutusmasina standardsetel elementidel. Märgiliseks kirjutusmasinaluuletuseks/-joonistuseks (Raul Meele kasutusele võetud termin) kujunes „hei hoi“, mida reprodutseeriti 1972. aastal Poola kunstiajakirjas Projekt. Meele konkreetse luule algusajast on nüüdseks sageli näitustel, kunstikirjanduses ja meedias esitatava pildina tõusnud tunnustatuimaks „Laulev puu” (serigraafia, 63 × 65 cm, 1970; kirjutusmasinajoonistus, 21 × 29,7 cm, 1969).

Ligi 3000 leheküljest koosnev vabadust igatsev graafiline sari „Taeva all“ (1973, 1992) põhineb insenertehnilistel graafikutel ja sinimustvalgel värvikombinatsioonil, eesti rahvusvärvidel, mis olid nõukogude ajal keelatud.

Meel on näitustel esitlenud rohkem kui 300 autoriraamatut ja -albumit rohkem kui 50 keeles. Peamiselt on tegemist konkreetse luule ning visuaal- ja helipoeesia teostega, nende hulgas „Päris nimed“ (1968, 1970, 1988, 1996; raamatu käsikirja saatesõnas kasutas Meel oma termineid „evidentne luule“ ja „kirjutusmasinajoonistused“), omaelulooraamat „Minevikukonspekt“ (2002) ning „Kana lendab“ (2004). Schio linnas Itaalias Palazzo Fogazzaros asub Raul Meele nimelise püsiekspositsiooni saal (Sale Raul Meel, 85 m²), milles esitatakse tema avatud arhiivi – valitud autoriraamatuid ja -albume digitaalekraanil ning ofset- ning digitrükiraamatutena vitriinides, lisaks seintel suuri serigraafia- ja digitrükipilte paberil raamis ja klaasi taga. Meele raamat „Solomon’s Song of Songs“ (2010, trükiarv 100) asub Herzog August Bibliotheki kogus Wolfenbüttelis Saksamaal ning see on hinnatud maailma üheks originaalsemaks ja kaunimaks raamatuks.

Raul Meel on ainuke eesti kunstnik, kes kuulub rahvusvaheliste graafikakunsti tippbiennaalide laureaadipreemia võitnute klubisse (1972). Ta on osalenud rohkem kui 600 grupinäitusel, millest olulisemad on Veneetsia biennaali satelliitnäitus „Kaasaegne graafika“ (1972); Ljubljana graafikabiennaal (1971, 1975, 1977); Krakówi graafikabiennaalid (1972, 1974, 1978); „New Talents and Ideas of World of Art“ Bostonis Massachusettsis USA-s; „Modern Masters of World Art“ Soulis Lõuna-Koreas (1993); „Cartographers“ rändnäitused (1997–1999); „Realities and Utopias“ The Jane Voorhees Zimmerli Kunstimuuseumis New Jerseys USA-s (2000), „Fire in Modern Art“ Pedvāle vabaõhumuuseumis Lätis; „Books of Great Beauty“ Roger Raveeli muuseumis Belgias (2011); „The Desire for Freedom. Art in Europe since 1945“ Saksa ajaloomuuseumis Berliinis, Palazzo Reales Milanos, Kumu kunstimuuseumis Tallinnas ja MOCAK muuseumis Krakówis (2012–2013); 16. Tallinna graafikatriennaal (1989, 2014); aukülalisena osalemine rahvusvahelisel „Di carta paper made“ biennaalil Schios Itaalias (2015); „Faces of Europe“ virtuaalmuuseumis (2016–2017); „Techne“ Moskva Kaasaegse Kunsti Keskuses (2018); Balti kunstiraamatu biennaal Peterburis (2018).

Üle sajast isikunäitusest tähtsamad on olnud Eesti Kunstimuuseumis (1989); Rootsis Malmös GKM galeriis (1989); Kuopio kunstimuuseumis Soomes (1992), Matisse’i muuseumis Le Cateau Cambrés’s Prantsusmaal (koos Leonhard Lapiniga, 1994); Tallinna Kunstihoones (1993, 1997; koos Ilja & Emilia Kabakoviga, 2004); Läti väliskunsti muuseumis Riias (1999); Oulu kunstimuuseumis Soomes (2000); „Estonian dialogue in Henry Van de Velde’s Art Library“ Gentis Belgias (2010); Kumu kunstimuuseumis (2014 retrospektiiv, 2017 koos Ülo Soosteri, Jüri Sobolevi ja Tõnis Vindiga); Pärnu muuseumis (2018).

Ta on saanud rohkesti rahvusvahelisi ja kodumaised kunstiauhindu: muu hulgas pälvis Eduard Viiralti nimelise preemia (1989), Kristjan Raua nimelise preemia (1989), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1995, 1998), Valgetähe IV klassi teenemärgi (2007), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2015), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia (2015); rahvusvahelistest auhindadest teiste seas 3. ja 4. laureaadipreemia Krakówi graafikabiennalil (1972), 2. laureaadipreemia Frecheni graafikabiennaalil (1974), kunstikriitikute auhind näitusel „World Art Competition: New Talents and Ideas“ (1979), Lõuna-Korea välisministri auhind näitusel „Modern Masters of World Art“ (1993), kuldmedal rahvusvahelisel Di carta paper made biennaalil (2015), Grand Prix Balti kunstiraamatu biennaalil Peterburis (2018).

Raul Meele teoseid on muuseumi- ja erakogudes üle maailma.

Info pärineb Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) andmebaasisit 

Vaata lisaks

raulmeel.com