Maria-Kristiina Ulas

Kunstniku päritolumaa: Eesti

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes oma kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) on tuntud eesti graafikud.
Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980ndate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.

Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta liitunud Uue Graafika Grupiga. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes

Kolossaalsed inimpead ja väänduvates asendites värvikirevad figuurid – Maria-Kristiina Ulase kunstnikukäekiri on oma isikupäras kaugelt tuntav. Juba kunstiinstituudi päevil eriliselt andekas joonistaja on jätkuvalt selle meediumi kütkes. Natuurist joonistatud figuurivisandid on settinud ja oodanud visandiplokis oma küpsemist, et kunstniku hetkelises vaimusähvatuses uuestisünni läbiteinuna hoopis säravamas kujundlikkuses ja kordades suuremas formaadis kunstilavale astuda.  Laserlõigetena vineeris, kuigi Ulas on oma mastaapset, figuuri abstraktsiooniga siduvat mõtlemist väljendanud lõiketera joone kaudu ka paberlõigetes. Kunstniku varasemast loomingust tuttavate rõhutatud seksuaalsusega meesfiguuridele omane groteskne lähenemine töötab ka  naiskujude puhul, sellele vaatamata, et naisekeha on oma vormisiledusesliialdustele raskemini allutatav. Maria-Kristiina Ulas on loonud põnevaid karaktereid, mis pakuvad tõlgendamisvõimalusi inimeseks olemise kogemustest. Topelt peegelpildis kaksikfiguuri võiks mõista kui enesesse kinnijäämise või isiksuse kahestumise võrdkuju; õhkutõusva juuksepahmakaga siluetti aga kui Maast lahti! versiooni, kus keha vaimu vaba liikumisega kohe kaasa ei tule. Veidrate ilmetega maskilaadsed (mehe)pead näivad kui viited äärmuslikele meele -ja vaimuseisunditele, sügavamatele tajukogemustele unes või ilmsi.

Ulase vineerlõigetes prevaleerib joone ja silueti väljenduslikkus värvilise pinna üle, samas ei oleks need kujud maalinguteta pooltki nii kõnekad. Suurepärase värvimeelega kõrvuti pandud kirkad pinnad sisaldavad aga omakorda nii palju joonistuslikku elementi, et loovad kujutiste pinnal uusi iseseisvad maailmu, haarates mängu kaasa ka lõigete sakid ja avaused. 
Maria-Kristiina Ulase teoseid vaadeldes pole vaja tähenduste otsimisse kinni jääda. Kunstnik ise on oma vineerlõikeid nimetanud inimviguriteks ja autoripoolne kelmikas noot loob soodsa pinna nende vastuvõtuks. Lisaks kunstilistele ja sisulistele kvaliteetidele on antud tööd ka ülidekoratiivsed, oma kohaloluga ruumi aktiivselt sisustavad elemendid.

Teksti autor: Reeli Kõiv