Puhkus Aegnal , 2005

Akrüül, kollaazh, present lõuendil.

Inspiratsioon on pärit 1.maailmasõja-eelsete rannakindlustuste õhkulastud, mitmekümnemeetrise diameetriga kuullagritel liikunud pöördalusel kahurite ja hiiglaslike betoonrajatiste varemetest.

1960-ndatel ja 70-ndatel viibis kunstnik Aegna saarel suviti. Kõik pildil olev on isiklikult kogetud, piirivalve prozhektorivihud ja “stoi, streljat budu!”

Tallinna ettevõtetel olid seal puhkemajad, täiesti tavalised inimesed said seal paariks nädalaks või ka pikemaks nn. tuusiku osta. 1960-ndatel käis paat Rohuneemest ja saarel kontrolliti passi ning vaja oli luba (propusk). Samamoodi piirirežiim kehtis ka Saaremaale ja Hiiumaale sõiduks (Saaremaale sattusgi ta alles uue Eesti Vabariigi ajal),

Hiljem piirikontroll nõrgenes – aga Aegna madalam osa jäigi kuni Vene aja lõpuni nö topelt “piiritsooniks”. Sinna ei pääsenud ka saarel puhkajad (väidetavalt olevat sealt kõige suurem võimalus riigist põgeneda, sinna ei olevat ulatunud valvetornide prozhektorid). Saarel olles tajusid eriti reljeefselt, et elad okupeeritud maal, metsarajal vastutulev umbkeelsete ja relvastatud sõdurite kamp oli potentsiaalse ohu allikas.

Eesti põhjarannikul juhtus neil aastail koletu veretöö, kus purupurjus vene sõdurid lasid automaadist maha peoseltskonna (kas pulmad vm taolist). Info levis vaid VOA (Ameerika Hääl) ja kuulujuttude kaudu.

Peale kell 20.00 oli igasugune rannas viibimine keelatud, isegi Aegna Tallinna-poolses küljes lasti tuled näkku ja võisid hoiatuslasu saada. 1970-ndate teisest poolest ja 1980-ndatel kontroll nõrgenes – Tallinna-poolses küljes sai siis juba õhtuti rannas jalutada, ei tülitatud.