The Glances of Things, 2019

See on töö, mille eesmärk on süveneda fotomeediumi olemusse ja rolli läbi teatud subjektiivse kogemuspraktika. Läbi fotode püüan ma uuesti mõtestada seda, mida ja kuidas ma näen, ning miks mingid kohad ja hetked on olnud minu jaoks vajalikumad jäädvustada kui teised. See on pidev protsess ja tagasiside nii iseendale kui maailmale. Fotograafina näen ümbritsevat fragmenteeritult. Pole narratiivi või ühtset süsteemi, kust kinni hakata, on ainult esemed, hetked, valgus ja värvid. Rändav pilk ja üksnesteatav sisetunne. Mul on ainult see tunne ja hilisem foto, millele võin toetuda. Iga pilt sellest puslest on minu jaoks väärtuslik. Iga järgnev eelmisega samavõrd tähtis. Vertikaalne foto aitab mul süüvida sügavamale kujutatud eseme kogemisse, samal ajal, kui iga eelnev ja järgnev pilt selles kokku pandud reas ei vii mind jälle kusagile. Selles teatavas tupikus hakkad otsima teistmoodi lähenemisteid, kuidas veel võiks nähtut saada seletada. Kuidas mõista pilti läbi tema visuaalsete omaduste? Just selles, avatud interpretatsiooni võimaluses, näen ma tema mitmekesisust. Olgu need sissehüpped ühte või teise teemasse, elulisse või abstraktsesse kujutisse, üksnes valguse ja varju mängu või hoopis teatavasse koomilisse elementi – fotode asetus on oluline, et luua nägemisse teatud rütmi, mis ühelt poolt küll kitsendab, kuid teisalt püüab avada seda samakogemuslikku tasandit. Kaootiliselt ja fragmentaarselt eksisteerivad nad ju sel samal moel ka tegelikus elus.Kes teab, ehk on just foto olemus olla nähtav nii mitmeti ühtaegu ka see, mis annab meile võimaluse õppida temast nii lõputu arv kordi?