Akrüül- õlimaal lõuendil
Lake Sevan sündis kunstniku jaoks isikliku üleminekuhetke ajal. Kui varasem looming käsitles pigem ebakindlust, siis see teos kasvas välja tasakaalukamast, kuigi jätkuvalt muutumises olevast seisundist. Maali keskseks mõisteks on ankur – kujund, paik või mälestus, mille juurde saab naasta sisemise tasakaalu taastamiseks.
Selle töö puhul kujunes ankruks lapsepõlvemälestus vanaisa ateljeest. Seal kogetud loovuse seisund – süvenemine, milles aeg justkui kaob – sai kunstniku jaoks esimeseks kogemuseks loomingulisest voost. Vanaisa, Armeenia kunstnik Avak, maalis kogu elu üht ja sama motiivi: Sevani järve. Ta pöördus selle kujundi juurde korduvalt tagasi, muutes vaatenurka, valgust ja meeleolu. Selline korduv naasmine mõjus kui viis taastada sisemine kord ja tasakaal.
Hiljem sundis ajalugu vanaisa kodumaalt lahkuma ning Eestisse kolima. Põlvkondade vaheline side – teadmiste, kogemuste ja sisemise tugevuse edasikandumine – on kunstniku jaoks selle teose keskne tähendus. Lake Sevan on tema isiklik tõlgendus paigast, mida ta pole kunagi reaalselt näinud, kuid mida tunneb läbi vanaisa maalide ja pärandatud töövahendite.
Teos on ühtaegu tänuavaldus ja sisemine orientiir – katse edasi anda soojust ja kuuluvustunnet, mis ületab geograafia ja aja. Pärast selle maali valmimist tunneb kunstnik soovi liikuda edasi uute kompositsioonide ja ebakindluse suunas, kandes samas oma ankrut endaga kaasas.