Hind: €1235
acrylic on canvas, framed
Teos pärineb minu lõputöö* „Kalambuur kui alkeemia” maaliseeriast. Tegu on seeria esimese maaliga, mis osales ka Kõrgem Kunstikool Pallase lõputööde näitusel “LEND 2025” Galerii Pallases. Olin läbipõlenud, väsinud, stressis – tundsin end täieliku inimvarena. Päeva jooksul tabasin end seda tihti ütlemas, kord valjult teistele, kord vaikselt endale. End pidevalt inimvareks kutsudes vaid kinnistasin ning süvendasin probleemi. Ühe vestluse käigus õega lipsas väide taas mu huultelt, kuid see tuletas mulle ka äkitselt meelde, et sõnadel on jõud. Nii jõudsingi murdosa sekundi jooksul juba väljaöeldu kiirelt hoopis kalambuuriks pöörata, lootes, et aju ei jõua algset tähendust ära registreerida ja rohkem kahju tekitada. Lisasin intuitiivselt fraasi lõppu s-tähe ning kõlas midagi hoopis uut: „Olen inimvares!“. Otsustasingi end sellest hetkest alates just nii kutsuma hakata. Iga kord, kui sundmõte „ma olen inimvare“ esile kerkis, võitlesin kalambuuriga vastu. Vares – lind – poleks sugugi halb olla, sest ma olen alati lendamisest unistanud. Sellise afirmatsiooni korrutamine ei saa ju ometi mulle midagi negatiivset ligi tõmmata? Tehnika aitaski ajapikku negatiivsest mõttemustrist vabaneda. Maali “Inimvares” puhul otsustasin inimese ja varese hübriidi asemel maalida siiski kolpa ehk inimvaret ja varest eraldi sümbolitena. Alkeemikud kasutasid kolpa sümbolina protseduuride käigus tekkinud jääkainete kujutamiseks ning ühtlasi surma. Surm tähendab aga transformatsiooni – millegi lõppu ning uue teekonna algust. Tuleb kartmatult edasi liikuda ja minevikust lahti öelda, sest kaotada ei ole enam midagi. Linnud – kes on seotud õhuelemendiga – vahendavad füüsilist ja spirituaalset maailma. Alkeemikud kõrvutasid lindude lendu ka inimese hingega, kes on vaimse arengu teekonda läbimas. Varest, eriti kolbal istuvana, kujutati tihti Magnum Opuse esimese protsessi ehk kaltsineerimise sümbolina, mis kujutab hingealkeemia suure töö algust. Esimene samm on lahti laskmine kõigest, mis enam ei teeni – nii tundsingi end, kui hakkasin negatiivsetest mõtetest kalambuuri abil lahti laskma. Maali taust on segatud kuldse pigmendiga ning on austusavaldus alkeemikute püüdlustele väärtusetut väärtuslikumaks (kullaks) muuta. Alkeemikute jaoks sümboliseeris kuld tarkust ning universumi või looja loomingu olemasolu nii meie sees kui väljas, nii all kui ülal. Sisemiseks kullaks peeti mõistmist, et inimene sisaldab endas kõiki universumi vastuseid ning kui õpime iseennast tundma, õpime seeläbi tundma ka tervet universumit. *Minu lõputöö „Maaliseeria „Kalambuur kui alkeemia““ uurib kalambuuri ja alkeemia olemust ja ajalugu ning otsib nende ja vaimse tervise omavahelisi ühisosi. Sõnadel on suur jõud reaalsuse loomisel, aga mida teha, kui sisemine hääl tahab enda kohta öelda ainult halba? Mina võtsin negatiivsete sundmõtete vastu võitlemiseks appi kalambuuri, et juba väljaöeldu/mõeldu kiiresti millekski neutraalsemaks muuta, enne kui aju selle registreerida jõuab. Nii hakkasingi end näiteks inimvare asemel inimvareseks kutsuma. Minu üllatuseks see tehnika aitaski, sest ajapikku ennastsalgavad mõtted taandusid. Tundsin end nagu tänapäevane alkeemik, kes avastas enda jaoks uue transmutatsioonipraktika. Sellest inspireerituna valmisid minu lõputöö raames kolm maali, mis kujutavad niiviisi sündinud kalambuure: „Inimvares“(inimvare), „Peast hai“(peast haige), „Hingehaavikuemand“ (hingehaav), kuhu on põimitud ka alkeemikutelt laenatud sümbolismi, mille tagamaid avasin lähemalt lõputöö kirjalikus osas.
