Etüüdid Siberist, 2026

Ruumi- ja heliinstallatsioon: muld, vili, leib, huulepulk, hällilaul

“Etüüdid Siberist” on katse pääseda ligi ajale ja ruumile, kuhu vangistati minu esivanemad pärast II maailmasõda. Küüditatutega läbiviidud intervjuude ja mälestuste kaudu olen skulptorina püüdnud mõtestada olukordi, kus äärmuslikult nappides tingimustes muutusid materjalid ambivalentseks, omandades uusi otstarbeid ja sümboolseid väärtusi. Töö lähtepunktiks oli muld — ühtaegu loov ja hävitav materjal, mis praguneb ning pudeneb kuivades, ent reageerib hästi aeglasele tihendamisele, lõputule sidumisele ja pidevale tööle. Mulla aeglane ning järjepidevat kultiveerimist nõudev loomus arenes aga omakorda tööprotsessi kandvaks kreedoks fragmentaarsete mälestuste kokkusidumisel. Installatsioonis on materjalidena kasutatud veel leiba ja huulepulka, mida vangistatud naised oma viimasest toidust ja kaasavõetud pumatist palveks voolisid; vilja, mis paljude jaoks muutus tehtud töö palgaks ja seega omamoodi rikkuse mõõduks; ning laulu, mis päästis minu vanavanaema raskelt põllutöölt ja viis ta muusikaõpetajaks Siberi lastekodusse.  Heliteoses laulab ja kõneleb Alo Põldmäe.