2.0, 2022

PLA plastik, polüuretaanvaik, kangas, LED-riba.

Teose kaudu otsin alternatiivseid vorme füüsilisele kehale, olles inspireeritud isiklikust kogemusest ravimatu psüühikahäirega, mis väljendub depressiivsete ja kõrgenenud meeleolude vaheldumises. Tuues paralleele oma sisekaemuse ja ühiskonnas toimuva vahel, mõtestan elu olemuslikku tervikut ja esitan küsimuse – kuidas eksisteerida maailmas, mis on oma lõpu lävel.  Suhestun oma äärmustesse kalduvate emotsioonidega andes neile kehalise kuju. Teose keskmes on 3D-mudelipangast pärit tulnuka ja minu 3D-mudeli kombinatsioon. Popkultuuris võib vaadelda tulnukat kui ühiskonna hirme, ärevusi ja pingeid peegeldavat sümbolit. Läbi enda ja tulnuka kokku sulatamise aktsepteerin oma kartusi ja leian nendega lepitust. Inimtulnukas leiab füüsilise vormi poolitatuna kaheks ning esindades vastanduvaid pooli — hävinguhõnguline düstoopiline keha versus tulevikku vaatav utoopiline keha. Vormid peegeldavad maailma kogemist erinevate meeleseisundite ajendil, väljendades ühelt poolt destruktiivsuses ja enesehävituses, teisalt ülevoolavas eufoorias. Uued vormid füüsilisest kehast annavad võimaluse võõranduda bioloogilisest iseendast ning kujutada ette uusi perspektiive. Alternatiivse keha leidmine on kui reis või mäng, mille käigus toimub kohanemine olevikuga ning kus avanevad uued arusaamad tulevikule. Läbi teose loomise protsessi aktsepteerin erinevaid osasid endast ja maailmast. Inimtulnuka vorm võimaldab mõttelisi rännakuid, mille käigus saan eemalduda olmest.

Video