Õlimaal papil
Murka käsitleb oma sarjas juuste lõikamise motiivi ning sellega seotud kultuurilisi koode ja tähendusi. Laiemalt puudutab see müüte ja tabusid, mis meid inimkultuuris ümbritsevad ning inimkeha intiimsuse piire ja võimalikku alandust, mis võib kaasneda nende piiride ületamisega. Juuksed kui keha piiriala on seotud inimese „minaga“, tema enesehinnanguga ning õhukese joonega tema ja maailma vahel; sellel piiril elavad mitmed maagilised uskumused, tabud ja kultuurilised rituaalid.
Murka vaatleb lähemalt mõningaid motiive, mis on otseselt seotud juuste lõikamisega. Näiteks kaadrid kultuslikust tummfilmist „Jeanne d’Arci kannatused“ (1928), kus ühes stseenis lõigatakse kangelanna juuksed enne hukkamist maha. Juuste lõikamine on tegu, mille kaudu ohver kaotab vägivaldselt oma isikupära; alanduse motiiv, mida leidub mitmes kultuuris ning mis on kasutusel ka tänapäeval, näiteks sõjaväes, kus selle praktika rituaalne tähendus käib visalt ja varjatult kaasas pragmaatiliste põhjuste kõrval. Müütilises tähenduses võib sunniviisilist juuste mahalõikamist pidada ohvri elujõu äravõtmiseks.
Lisaks kasutas kunstnik näitusel juustemotiivi, pärines tema enda isiklikust kogemusest ning osutab seotud intiimsusele, samuti ohvri haavatavusele ja ebakindlusele. Vaataja näeb videoid sellest, kuidas kunstnik lõikab oma ema ja isa juukseid. Siin toimib juuste lõikamine inimestevahelise suhtlusena, kehalise rituaalina, milles osalevad kaks poolt ning kus oluliseks saavad usaldus ja lähedus. Harjumus lasta pereliikmel juukseid lõigata on kunstniku perekonnas kestnud mitu põlvkonda. Küsimus ei ole siin ebausus, vaid pigem võimetuses lasta võõral oma juukseid puudutada. Murka sõnul on selle rituaaliga kaasnev emotsionaalne atmosfäär hea näitaja kogu suhte kohta ning annab võimaluse suhteid läbi töötada.
Kunstnik leiab, et keha eest hoolitsemise rituaal, mis kuulub inimese privaatsfääri, on tänapäeval muutunud osaks ilutööstusest ega näita huvi lähedaste suhete vastu.