100, 2018
Ärgates tunduvad tihtipeale unenäos nähtud asjad absurdsed. Sama pilguga saab vaadata ka teost “100”, kus autor on püüdnud edasi anda tunnet, kuidas võiksid tunduda inimese hirmud kui ta elust peaks ärkama. Teos puudutab korraga mitut erinevat valuteemat, kasutades selleks sümboleid nagu sülelaps ja poomisköis. Autor kui noor naine soovib sellega anda edasi oma segast rolli ühiskonnas. Kaasaegse naisena soov mitte olla lihtsalt sünnitusmasin, aga oma elu eest ise otsustav indiviid. Teisalt jälle tekib alateadlik hirm iseenese ees, ürgsed instinktid tekitavad soovi saada emaks. Samuti on teos kriitikanool ühiskonna suunas, viitamaks lasterikastele peredele, kes elavad vaesuses. Teose eesmärgiks on liigutada vaatajat ning tuua esile tunded nagu hirm, vastikus ja õudus, et vaataja saaks eneselt küsida küsimuse: “Miks?”
Veel sellelt kunstnikult
Soovitame ka neid teoseid
